Silt: Vigastus

Peagi saab täis esimene kuu nö “parandatud jalaga” ehk kuu peale operatsiooni. Muutusi on toimunud palju ning omal jalal lähen trepist üles igas mõttes.

26 päeva olen võimelnud ja näinud vaeva, et saada tagasi platsile. Nüüd hakab vaikselt juba minema ning olen esimesed sammud trepil paranemiseni teinud. Liikuda saan ise omal jalal. Uskumatu kui eriline see minu jaoks on. Veidi enam kui nädal aega tagasi oli mu suurim soov lihtsalt käia omal jalal. Ei mingeid karke ning ratastoole. Nüüd saan isegi treppidest omal jalal üles.
Sellega ongi nii, et argilised asjad tunduvad meile enesestmõistetavate ja tavalistena, ainult kuni hetkeni mil meil neid enam pole. Kõik, kes ilma muredeta kõnnivad ja liiguvad ei teagi kuidas neil veab, et saavad liikuda.

Kuna valu on vähenenud ja peaaegu täiesti olematu ning tavapäraste asjadega saan juba normaalselt hakkama, siis on tugevnenud tung tagasi mängima saada. Motivatsiooni paranemiseks lisab ka hiljuti saadud kutse/võimalus tulevasel hooajal ka naiskonna eest väljakule minna. Ainus takistus on veel põlv.

Üleeile sai mul 4 kuud viimasest korrast, kui mängisin. Neli kuud on üpris pikk aeg, teatud mõttes. Ühel hetkel tundub see üüratu pika ajana, täis raskusi, valu ning seiklusi, kuid järgmine hetk on tunne, et 24 september, mil kaotasin põhimõtteliselt kõik, oli just nagu eile. Olen saanud targemaks ja tugevamaks, kuid samuti on igatsus ja tühjus täitnud koha mu südamest, kus on varem olnud jalgpall. Sellele tagasi mõeldes tekivad ikka mõtted, kuidas saaks ajas tagasi minna ning asja muuta, kuid see on võimatu, kahjuks. Tuleb minna eluga edasi ning püüda raskusi trotsides edasi minna ning võimalusel ka tagasi väljakule minna.

“Elu ei saa kogu aeg allamäge minna, ükskord tuleb põhi vastu ja siis hakkab ta jälle üles minema”
– Mark Dennis

Täna on minu viies päev peale operatsiooni. Mulle tundub 5 päeva täiesti lõpmatu ajana. Ülimalt palju muutusi on toimunud ja muutunud viie päeva jooksul.

Täna on esimene valuvaigisti vaba päev. Põlvevalu pole olnud, ainult haavad kisuvad veidi. Paistetus on samuti taandunud. Enesetunne on juba palju parem.
Täna käisin ka arsti juures, kes mind väga särasilmselt vastu võttis. Tegi nalja nagu alati ning tõstis mu tuju märgatavalt. Vaatas jala üle ja veidi liigutas ning oli väga üllatunud, et jalg väga paistes pole ning sinikaid on vähe. Rääkis juba taastusravi korraldamisest ning uutest harjutustest. Tekitas hea tuju ning uue motivatsiooni.

Motivatsioon on taas tagasi ning kuigi vahepeal olid mõtted, et rohkem ei mängi sain ma aru, et jalgpallita ei saa siiski. Tung väljakule on tagasi ning palju suurem kui varem. Igatsen tiimi ja treenereid ja mänge ning melu, mille jalgpal mu ellu tõi.
Loomulikult keerlevad mu mõtted plaanidel, mis juhtub kui väljakule tagasi saan, kuid praegu on vaja keskenduda taastumisele. Operatsioon ja kõik uuringud ja arstivastuvõtud, mis enne operatsiooni olid, on mind viinud vaid poolele teele. Nüüd ootab ees pikk taastumisjada. Loomulikult tuleb sel teel ette raskusi ning takistusi, kuid what doesn’t kill us, makes us stronger.

Nüüd kui tuju on taaskord hea ning ei pea enam mõtlema kahetsusega tagasi 24. septembrile, mil kõik algas, saan leida positiivseid külgi. Ma olen aru saanud, et mõtlemine “Miks just mina?” teeb asja hullemaks. Kõik tuleb meile ellu põhjusega. Olgu see siis kogemus või õnnistus.
Positiivsed asjad minu vigastuse juures on nüüd mulle teada. Tänu vigastusele olen ma eelkõige palju targem, nii spordis ja spordimeditsiini alal ning ka vaimsetes küsimustes. Tänu vigastusele olen ma leidnud parima arsti maailmas ning olen saanud mõtlemisainet tulevikuks. Varem poleks ma kindlasti mõelnud peale gümnaasiumit minna arstiteaduskonda ja spordimeditsiini õppima. Tänu vigastusele olen ma kohtunud väga paljude erinevate ja uute inimestega. Mu tutvusringkond on rikastunud (jalgpalluritele on lisandunud ka teised inimesed ). Kõige tähtsam minu arvates on asjade hindamine ning tänulikkus. Ja ma pean silmas väikeste ning tihtipeale enesest mõistetavate asjade hindamist ja nende eest tänamist. Tegelikult on ju tavainimese jaoks jalgpalliga tegelemine ka võimalus, mis kõigil on. Kui minnakse trenni ei mõeldagi sellele, et nad on õnnelikud, et neil on võimalus sellega tegeleda.
Mina soovitan hakata märkama väikseid asju, mõtlema neile, nende eest tänama. Kui leida igas asjas veidi positiivset ja märgata asju ning tänada asjade eest tekib palju positiivsem maailmavaade. Kui mõelda tänulikult on elu kohe ilusam ja kergem.

Kui leppida asjadega, mida muuta ei saa ning muuta oma mõtlemist nende asjade suhtes muutub see asi meeldivaks. Elu on liiga lühike, et lihtsalt eksisteerida, tuleb elada ja nautida. 🙂

Operatsioon oli mul kolmapäeval. Tahtsin kohe kirjutada aga oli palju mässamist põlvega. 

Operatsioon oli nagu varem ka öeldud kolmapäeval. Haiglasse kohale pidin paar tundi varem minema. Kõik algas kabinetis, kus mõõdeti vererõhku ning kehatemperatuuri. Sealt sain haiglariided ning mind juhatati palatisse. Palatis pidin ootama algul arsti ning seejärel ka operatsiooni. Arst tuli umbes pool tundi enne operatsiooni ning seletas, mis toimuma hakkab ning tegi ka nalja. Veidi aega peale tema lahkumist tuli palatisse õde, kes mu operatsiooniblokki juhatas. Seal opile ja järgmine hetk olin juba ärkamispalatis. Seal pidin olema kuni tilguti tühjaks saab. Järgnes ratastooliga sõit palatisse ning karkude saamine. Peagi oli palatis mu arst, kes seletas taastusravi, jagas soovitusi ning õpetas karkudega käima. Peale seda sain koju.

Nüüd on käes kolmas päev peale oppi. Esimene päev peale oppi oli kõige hullem. Kogu mu keha valutas, põlv valutas ja liikumine oli ülimalt keeruline, sest põlv ei kõverdu ega sirgu eriti. Enamuse ajast veedan voodis. Liikumine on võimalik vaid karkudel ning seegi on keeruline.
Täna sai ka sidemeid vahetatud ning nägin esimest korda oma haavu. Neli auku põlves pole paha.

Mu peas toimus samuti palju muudatusi. Muudatused toimusid juba kolmapäeval, kui palatis operatsiooni ootasin. Ma võisin varem öelda, et olen lahti lasknud jalgpallist (mängijana), aga seal ma sain aru, et ma polnud seda teinud. Lõplikult vabaks lasin seal, kui sain aru, mis mind ees ootab. Kogu see põlve jamade seeria, mis on kestnud juba umbes  3.5 kuud, on olnud nii ränk, et ma tunnen juba, et rohkem ma seda läbi elada ei suuda. Seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. See pani mind mõtlema, kas üldse tahan kunagi veel mängida. Treeneri ja kohtuniku litsentsi saan ju teha ja pealtvaatajaks (loe: fänniks) jään ju elu lõpuni. Esimesed kaks päeva peale operatsiooni tundisn, et nüüd ongi kõik ja ma rohkem ei mängi, sest ma ei taha, et midagi juhtuks. Täna on juba kergem ja parem ning nüüd on tulnud juba lootus, et veel mängin. Ma väga loodan, et mul jätkub jaksu, et veel mängida ja tegeleda ja olla.

Kogu see põlve jama on mulle õpetanud väga tähtsa asja: Tuleb elada hetkes ning tuleb olla asjas, mida sa teed ning alati tuleb teha õiget asja, õige põhjusega, sest muidu ei tule midagi välja. Samuti ka seda, et ei tohi minna uhkeks ja ülbeks. 
Edu ja õnn on kinni mõtetes. Isegi need mõtted, mida mõtled enda arvates salaja on nähtavad. Need mõtted mõjutavad su tegusid ning elu. Nende mõtete pärast olen mina olukorras, kus ei saa tegeleda oma suurima armastusega. Ma sain selle teadmise kahjuks väga karmil viisil, kuid kõik ei pea saama teada raskel viisil. Võiks õppida teiste vigadest,  Kui võtaksime iga päev ühe hetke, et mõelda oma mõtetele ning kui need meile ei meeldi muudaksime neid, oleksime palju õnnelikumad.

Ma olen enam kui kindel, et iga jalgpallur või sportlane, kellel on oma karjääri jooksul tulnud ette takistusi, on mõelnud lõpetamisele. Minu arvates on see loomulik osa spordist. 

Kui tegeleda spordiga kõrgemal tasemel kui rahvaliiga või harrastussport on loomulik, et tekib takistusi. Takistuste all ei mõtle ma vaid vigastusi, mis varem või hiljem igaüht meist kimbutama hakkavad. Takistused on ka vaimsed ja neid on tihtipeale isegi raskemad kui füüsilised vigastused.
Väiksemad vigastused on paratamatu osa spordist. Kui tegeleda spordiga tõsiselt, hinge ja kirega, siis väiksemad vigastused tulevadki. Seda ei saa muuta. Tekivad väikesed tobedad vigastused näiteks kerge hüppeliigese välja väänamine mängus, mis on tõepoolest valus, kuid läheb paari päevaga üle, võimalik, et isegi kiiremini.
Suuremad vigastused on need, mis nõuavad kas operatsiooni või jäävad elu lõpuni kimbutama. Suuremate vigastustega kaasnevad ka tavaliselt pikad mängupausid. Mitu kuud on üpris leebe paari aasta kõrval. Populaarseimad vigastused sportlastel (eriti jalgpalluritel) on põlved, selg ja hüppeliiges, samuti ka lihaste rebendid ja venitused. Tõepoolest on just need suured vigastused need, mis lõpetavad paljude sportlaste karjääri, kuid suured vigastused pole ainsad.

Kui minnakse nii hasarti, et unustatakse ära, mille pärast tegelikult jalgpalliga tegeletakse, siis kaob reaalsustaju ja ohutunne ning vigastus ongi külla kutsutud. Ma olen enam kui kindel, et iga inimene, ka see, kes otseselt spordiga ei tegele, on vähemalt korra oma elus mõelnud “Minuga ei juhtu”. See on kõige nõmedam mõte üldse. Sellist asja ei ole olemas, et keegi kuskil kaitseb sind kõige jama eest. Me elame maailmas, kus kõigiga võib kõike juhtuda see, et minuga ei juhtu on väga tobe ja ebarealistlik unenägu, millest tuleb võimalikult ruttu üles ärgata, sest muidu elu näitab sulle karmilt, et kõike juhtub. Elu toob su teele selliseid takistusi ja jamasid, millest sa varem poleks isegi mõelda osanud. Ma ise sain sellest aru väga valusal meetodil. Ma väga loodan, et keegi teised saavad aru lihtsamalt teiste vigadest õppides.

“Lollid õpivad vaid oma vigadest, targad ka teiste omadest ning ajaloost.”

Vaimsed takistused tekivad inimestel ise. Need võivad olla probleemid ja lahkhelid treenerite ja tiimiga, kuid neist raskem on probleemid ja lahkhelid iseendaga. Tiimi ja treeneritega tekivad probleemid igalühel. Ei ole võimalik, et kogu pikka teekonna vältel pole kunagi mitte ühtegi probleemi tiimi või treeneritega. Alati on ja see on normaalne, sest iga inimene on eraldi isiksus ning mõtleb veidi erinevalt, kui Sinul, tiimil ja treeneritel on ühine eesmärk ning seetõttu saadakse enamasti lahkhelidest üle.
Iseendaga probleemid on igalühel erinevad. Tekkivad tunded erinevad tunded. Miks ma üldse teen seda? Kas mind on ikka vaja? Mida ma nüüd tegema peaks? Lõpetamine või ei?

Olen rääkinud palju positiivne olemisest. Positiivne olemine on üks väheseid asju, mida saab inimene ise teha, et olla rõõmus ja et tal oleks hea. Positiivne olemine aitab elada üle kõik jamad. Ja positivsus tõmbab enda juurde head.

“Mõelda positiivselt, tähendab eksida täiel häälel.”
-Ambrose Bierce

Lõpetamine on loomulik osa sportlase elus. Sama loomulik nagu on surm, see juhtub niikuinii ja me ei saa sinna midagi parata. Kõige raskem osa ongi õige aja leidmine, millal ja kuidas lõpetada. Jalgpallikarjääri lõpetamine ei toimu kindlasti kindlas vanuses. Ei ole paika pandud, et täpselt 34 aastaselt tuleb karjäär lõpetada. Mängijad lõpetavad ka 14 aastaselt ning 22 aastaselt ning 40 aastased veel mängivad. Lõpetamine pole kunagi vanuses kinni. Lõpetamine tuleb, siis kui mängija nii tunneb. Lõpetamine ei saa olla kunagi alla andmine. Lõpetamine on uute uste avanemine. Ei saa võtmeta avada lukus ust. Vahet pole kui palju ukse taga kolgid ja laamendad, uks ei avane.

Kui olla olukorras, kus enam ei tea, mida teha ja mida tahta, kus on tunne, et kõik võetakse sinult ära, öeldakse Sulle tihti “Ole lihtsalt positiivne” Ma mõistan, et keegi ei mõtle midagi halba ja kõik tahavad aidata ning ei tea täpselt, mida öelda, aga tihtipeale on tunne, et oleks parem kui pigem ei öelda midagi.

Kui inimesel on tõesti tunne, et kõik on läinud ja kokku kukkunud, siis positiivne olla on peaaegu võimatu. Eriti raske on alguses.
Esimesed päevad on aeg, kus loodad, et äkki juhtub midagi ja kõik saab iseenesest korda. Nii pool tundi peale seda, kui vigastada sain arvasin, et olen järgmine nädal taas platsil. Arvasin, et puhkan nädalavahetuse ning seejärel trenni ja mängule. Ma poleks iialgi arvanud, et asi nii kaugele ja hulluks läheb.
Järgnevatel päevadel jõuab kohale, et enam pole midagi ja tekib masendus. Kui nendel päevadel rääkida “ole positiivne”, siis ausõna tekib tunne, et läheks kallale. Keegi ei mõtle halvasti, aga nad ei tea mida see tähendab. Minu jaoks kukkus maailm kokku, kui sain teada, et niipea jalgpalli ei mängi. Tol hetkel paljud rääkisid positiivsuse juttu. Ma ei tahtnud seda kuulata. Oli vaid paar inimest, kes tegelikult mõistsid ning ei rääkinud sõnagi positiivsusest, sest nad teadsid, et see on võimatu.
Aja vältel kaob (loe: hajub, väheneb) masendus ja saabub mõistmine. Tuleb aru saada, et see juhtus teatud põhjusega. Ma usun, et juhuseid pole ja kõik juhtub põhjusega. Põhjus, miks mul juhtus see jama oli liigne ülbus ja liigne fookus jalgpallil. Ma elasin jalgpalli. Igapäev kas mäng, trenn või mõni kohtumine, mida vaatan. Praegu trenni ei saa teha, sest põlv. Mängimine on samuti praktiliselt võimatu. Mänge vaadata on nüüd keeruline. Oma tiimi mänge on võimatu vaadata. See teeb lihtsalt liiga palju haiget. Koondiste mänge on samuti valus, kuid teatud mahus on see talutav. Teisi mänge suudan vaadata, kuid sees puperdab ja peas keerleb küsimus “Mis oleks kui mu põlv oleks terve?” Seda ei mõista need, kes pole seda läbi elanud ehk enamus inimesi. Ma muidugi olen väga õnnelik, et enamus inimesi seda ei tea ja ma väga loodan, et nad ei saagi teadma, aga see on raske. Tuleb põhjendada oma tiimile ja sõpradele, miks ma ei tulnud vaatama nende mänge. Ma räägin kõik ära, kuid nad ei mõista. Nad ei mõista, isegi kui nad tahaksid nad ei mõistaks. See on üks suuremaid ja tähtsamaid asju, mida õppinud olen: Püüa alati vaadata asja ka teise vaatepunktist ning püüa teda mõista ning tuleb saada ise hakkama.

Kui tahta terveks saada. Kui tahta naasta asjade juurde, mida armastad on vaja teha kolme asja: Olla positiivne; Lasta lahti; Liigutada fookust. See on keeruline, kuid tuleb leida endas jõud.

“What doesn’t kill you makes you stronger”

Positiivne- (omadustelt) hea, heakskiitu vääriv; väärtuslik, kasulik;
Olla positiivne on keeruline ja kõigil peab olema aeg, kus nad on masendunud, aga sellest tuleb üle saada. Minul kulus nii kaks kuud, et hakata asja positiivselt vaatama. Tuleb hakata mõtlema, miks sind tahetakse selle asja (minu puhul jalgpalli) juurest eemale tõmmata. Äkki oled asjas liiga sees? Äkki ei tee sa seda enam õige asja pärast? Äkki pole veel õige aeg teatud sammudeks? Äkki pole Sa veel valmis? Tuleks võtta aeg maha ja mõelda veidi nende küsimuste peale. Aga tõsiasi on, et negatiivse mõtlemisega tõmbad ainult negatiivset ligi ja positiivse mõtlemisega positiivset. Ühel hetkel tuleb leida see jõud ja hakata mõtlema positiivselt.

Lahti laskmine- vabaks laskmine, puhastumine
Lahti laskmine on tõenäoliselt kõige raskem. Sa ju ei taha lasta lahti asja, mida sa väga armastad. Täieliku vabanemise ja lahti laskmiseni ei jõua ma oma jalgpalliga mitte kunagi ja ma usun, et ei ole ka vajalik. Lahti laskmine on kergemalt vaatamine ja lihtsamalt võtmine. Täielik loobumine kõlab minu jaoks nagu alla andmine ja ma ei ole juba olemuselt allaandja. Ma olen sündinud võitlejana ja see on üks mu parimaid omadusi minu arvates.  Alla andmine ei ole mul kindlasti plaanis, sest mul on kindel soov ja kavatsus veel mängida ja saavutada jalgpalliväljakul.

Fookuse liigutamine- uute asjade leidmine, lemmikasjade ja tegevuste vahetamine, väärtushinnangute väike muutus
Fookuse liigutamine on vajalik, et positiivne olla ja et oleks lihtsam lahti lasta. Kui teha püramiid, kuidas saada terveks kasutades mõtlemist ja vaimsust, siis on see kindlasti kõige alus. Tuleb leida uusi asju millega tegeleda ja millele panustada. See viib mõtted mujale ja annab tegevust. Tihtipeale leiab nii ka uusi tutvusi ja sõpru ning kindlasti ka uusi huvisid. Samuti tekitab fookuse muutmine Sulle uusi valikuid ning teid, kuhu minna. Leiad uusi huvitavaid tegevusi ning erialasid ning see paneb Su mõtlema valikutele, mis Sul on.
Kui suudad leida uusi tegevusi ja põhimõtteid ning sõpru oled poolel teel tervenemiseni.

“Keha aitab Sul mõista, mida Su hing Sulle öelda tahab”

Ma olen üpris kindel, et paljud mõtlevad, et see vigastus on mu hulluks ajanud ja ma täielikult mõistan, sest varem oleks ma sama mõelnud, kuid olles nüd nii palju läbi elanud võin julgelt öelda, et kogu jutt on tõsi ja tõepoolest aitab. Niiet lihtsalt võta see aeg ja vaata endasse. Vaata endasse ja mõtle ka siis, kui Sul pole vigastust. See aitab Sul valu ja kõike ennetada. Proovi 🙂

Praegu, kui põlv keelab täielikult mängimise, olen olukooras, kus minust, põhikoosseisu mängijast on saanud pealtvaataja, kõrvalseisja.

Iga mäng, mille vahele jätan teeb haiget. Iga tiimi võit, kus ma ei mängi lööb noaga. Iga mäng, mida pean kõrvalt vaatama, on kui lõputu piin. Iga hetk on tunne, et suren ning seejärel jälle teen raske hingetõmbe ja mõistan, et piinlen, mitte ei sure.

Treenerid, tiimikaaslased, kõik ootavad mind mängudele. Paluvad ja anuvad, et oleksin kohal. Nad ei mõista mu olukorda. Ma ei saa seda neile ette heita, sest nad pole saanud sellist kogemust (ma väga loodan, et nad ei saa ka). Nad ei tea, mis tunne on õhtuti ennast magama nutta. Vaadata jalgpalli, eluarmastust pisarad silmis. Nad ei tea, mida tähendab tunne kõrvalejäetud ja piiratud.

Võimalik, et minult võeti võimalus mängida, sest olen liiga sees. Iga päev trennid ja mängud jne. Ehk oli see mulle liiast. Iga armastus teeb haiget ju, aga samas mitte keegi ei saa ilma armastamata. Kõik armastavad. Saavad haiget ning seejärel armastavad jälle, veel tugevamini kui kunagi varem. Iga päevaga kasvab soov mängida. Iga päevaga tuleb lähemale operatsioon ja iga päevaga lähevad kaugemale mu väravad, mu löögid, mu tacklid, mu mängud, mu treeningud, mu turniirid, mu ELU.

“The higher you are, the harder the fall, but when you want to fly you first have to fall.”
“You only know you love her when you let her go.”

Olen tagasi kiiremini, kui kõik aru saavad. Ma olen võitleja ja ei anna alla. Maailm veel kuuleb minust 🙂

Põhjus, miks olen praegu olukorras, kus ma EI SAA tegeleda asjaga, mida armastan ülekõige on vale suhtumine. 
Alati olen ma läinud igale mängule innu ja enesekindlusega. Ma pole kunagi läinud kindlalt kaotama või alla andma. Minu arvates on vale minna mängule suhtumisega “kaotame niikuinii”.
Minu arvates on vaja suhtumist “Me läheme ja mängime oma mängu. Anname endast parima ja ei anna vastasele lihtsat võitu. Ei hakka enne mängu mõtlema, mis tulemus võiks olla. Läheme ja mängime. See, kas võidame või kaotame selgub alles siis, kui mängu lõpuvile on kõlanud” Sellise suhtumise tekkimise eest pean olema tänulik oma esimesele treenerile, kes meid igale mängule sellise suhtumisega viis.

Too mäng, mis toimus 24. septembril Kuusalus, oli teistsugune. Kõik algas juba bussis, kui saime teada algkoosseisu ja positsioonid. Esimesena sain teada mina oma positsiooni kohta, milleks oli väravavaht. Ma tundsin end halvasti ja ebakindlalt, sest minujaoks on kindel olla kaitseliinis, äärmisel juhul ka poolikus, kuid väravas kindlasti mitte. Esimest korda elus tekkis mul tunne, et ma ei taha minna väljakule, sest ma ei tunne ennast hästi väravavahina. Tekkis kartus oma tiimi alt vedada. Mängisime eksperimentaalse algkoosseisuga.
Esimesel poolajal alustasingi väravast. Meile löödi nurgalöögist värav. Peale seda väravat ei suutnud ma mõelda millegist muust. Mõtlesin vaid sellele sisse lastud väravale. Kui esimene poolaeg lõppes ütlesin kohe, et ei suuda enam värvas olla. Treener oli nõus ja vahetas värvavahti. Teise poolaja sain alustada keskkaitses. Tundisin ennast hästi ja kindlalt. Me vajasime väravat, niisiis läksin ma rünnakuid toetama. Ise ka imestasin, et leian ennast tipuründe positsioonilt. Lõime tagasi ühe värava, kuid vastased suutsid taaskord end juhtima rebida. Ma läksin ääreründesse ja seejärel poolikusse. Mul oli sees halb tunne, aga ma lihtsalt ignoreerisin seda. Kui lõhkusin tänu mättale oma põlve paar minutit enne lõpuvile arvasin, et nüüd ongi kõik.

Kui ma saaks aega tagasi keerata, siis ma oleks muutnud oma suhtumist enne mängu või ei oleks üldse väljakule läinud. Kahjuks tol päeval ma seda ei teanud. Nüüd saan ma lihtsalt mõelda sellele, mis oleks olnud, kui ma poleks tookord väljakule läinud või kui oleksin läinud teise suhtumisega. See “mis oleks kui?” mõtlemine tegelikult ei aita. See teeb ausalt öeldes asja veel hullemaks.

Tänu sellele kogemusele olen nüüd targem ning kui saan veel kunagi mängida, siis kindlasti ei tee ma enam seda viga.

Ma tahan kõigile öelda, et elu ei ole meelakkumine. Sa teed ühe väikse vea ja võid kaotada kõik. Inimesed peaksid rohkem tähelepanu pöörama otsustele, mida nad teevad ja jälgima ennast. Oleks ma seda tookord teinud, mängiksin ma praegu. Kuna ma seda ei teinud olen praegu vigastatud ja võimalik, et põlv ei lasegi mul kunagi enam mängida või spordiga tegeleda.