Motivatsioon // Südamest kild puudu

Viimasest postitusest on aega möödunud ning nüüdseks olen juba päris jalul. Käin jõusaalis, teen harjutusi ning kord kuus ka füsioterapeudi juures. 


Iseenesest läheb kõik hästi. Taastumine on kiire, kuid sel korral valusam, sest operatsioonist on möödas kaks ja pool kuud, kuid põlv annnab siiski päris korralikult valu. Samuti on mul sel korral selge, et mängima ma tagasi ei saa ning seetõttu on tihti probleeme motivatsiooniga. Ma ei tunne enam seda tungi pingutada, sest eesmärk silme ees on väga udune ning ebaselge. Loomulikult tahaksin joosta ja teha ja olla, kuid lihtsalt motivatsiooni ongi nii-nii vähe.

Neid raskeid päevi, mil motivatsioon on täiesti 0 tuleb aina rohkem. Ma üritan hoida pea püsti ja jätkata edasi liikumist, kuid mõnel päeval ainult minust endast ei piisa. Seetõttu tegin endale eraldi kausta, kus on segamini erinevad motiveerivad tsitaadid ning pildid minust kohtunikuna. Vaatan neid pilte ja mõtlen sellele ning enamasti ongi motivatsioon tagasi. Kõigil kordadel aga mitte. Mõni päev lihtsalt ongi selline, et miski ei aita ja elu tundub lootusetu. Neil päevil nutan oma peatäie ära ja siis lükkan selja sirgu ning elan edasi. Selline see elu on meil kõigil ma usun. Ongi üles-alla, tõusud ja mõõnad. Õnneks olen siiani suutnud kõik rasked päevad üle elada ja ma liigun edasi.

Kõige alguses oli mul hirm, sest ma ei teadnud, kuidas endale selgeks teha, et jalgpalli mängimisega on nüüd lõpp. Ma kartsin, et ma ei suuda seda vastu võtta ning sellega leppida. Nüüd on mu probleemiks see, et ma ei tea enam kes ma olen. Ma ei tea mida teha võiks, mis mulle meeldib. Kaotades jalgpalli kaotasin ma suure osa minust. Jah, ma tean, et mul on veel olemas karjäär kohtunikuna ning võimalus täisealiseks saades teha endale ka treenerilitsents. Aga see ei ole see sama. See ei tekita minus seda sama tunnet, mida tekitas väljakule astumine ning palli mängimine. Jalgpalli mängimine on vabadus. See on rõõm ning valu. See on kogu oma keha kaasamine mängu. Mängib süda, pea, jalad. Jalgpall on osa mängija iseloomust. Väljakul oled sa vaba ning sul on võimalus luua midagi, mida teised ei ole või ei suuda. Jalgpalli mängides leidsin ma enda.

Kõik see on nüüd kadunud. Ma tunnen end seest tühjana. Ma ei tea veel, kuidas sellega toimida. Käin uutes kohtades ning otsin endale võimalusi, millega see tühimik täita. Samas loodan ma, et ehk see täitub iseenesest, kui saan hakata jälle kohtunikuna tööle. Võib-olla sinna jääbki tühimik. Ma usun, et seda ei tea keegi. I’ll just try to keep my head up high and keep pushing forward. Ma arvan, et see ongi ainus ja parim asi, mida hetkel teha saan.

Nüüd veidi ka kõigest muust, mis mul toimumas on.

Kõigepealt täpne ülevaade mu põlve olukorrast. Ehksiis hetkel on mul olemas harjutused, mida tegema pean ning järgmisel nädalal on taaskord füsioterapeudi juurde minek. Eelneval korral andis ta lootust, et nüüd võib vaikselt juba jooksmise poole vaadata, kuid eks näis, kuidas see läheb.
Põlv ise on muidu üsna okei. Mõnikord hommikuti on lihtsalt veidi kange ning mõni päev valutab, kuid see on ka kõik. Midagi väga hullu pole.

Hakkasin septembris avastama uusi teid. Kõigepealt hakkasin käima näitlemas. Algul olin veidi skeptiline ja kartsin, et sportlasena ei sobi ma sinna ning mind ei võeta omaks jne, kuid nüüd olen umbes kaks kuud käinud ja ma olen tohutult õnnelik, et läksin. Üks asi on see, et näiteringis saan teha teistsuguseid asju, kuid teine asi on see, et ma sain tuttavaks kohutavalt vingete inimestega. Kuna olen kuskil 5 aastat ainult sportlastega läbi käinud, siis on nemad minu jaoks väga erilised. Nendega koos olles tunnen end vabalt ja võin olla see, kes päriselt olen.
Kuigi jah, hetkel tundub, et isegi näitlemine ja see seltskond seda tühimikku täielikult täita ei suuda.

Samuti olen otsustanud pühenduda rohkem koolile. Seda nii õppimises kui ka huvitegevuses. Sel kevadel jäi kõik see jalgpalli tõttu hunarusse ning nüüd otsustasin, et võtan end kätte ja panustan oma tulevikule. Võib-olla on see lihtsalt vabandus ja lihtsalt tähelepanu kõrvale juhtimiseks, et mul poleks aega mõelda sellele, mis oli ja sellele mis tuleb.
Olgu see siis tähelepanu kõrvale juhtimiseks või mitte, aga ma pean tõdema, et kooli huvitegevusse ja sündmustesse panustamine mulle tohutult meeldib. Ma julgen isegi väita, et see veidikene täidab tühimikku.

Ühesõnaga jah, praegune eluperiood on taaskord üks katsumus, kuid ma pean selle lihtsalt üle elama. Ma usun, et suudan seda ning väljun võitjana. Ma üritan pingutada.

Ja loomuikult üritan ka Teid kursis hoida oma tegemiste ja mõtetega.

Päikest 🙂


Lõppu üks inspireeriv mõte 🙂

Lõpuks ometi jalul // edusammud ning läbikukkumised

Pole päris pikka aega kirjutanud. Täpsemalt öeldes peaaegu neli nädalat – operatsiooni päevast saati. Jah, minu operatsionist on tõesti möödas peaaegu kuu aega.

Esimene nädal oli jube raske. Esimestel päevadel olid valud väga tugevad ning ükski valuvaigisti neid vaigistada ei suutnud. Seetõttu püsisin esimesed päevad voodis ning magasin, sest magades polnud valu tunda. Umbes neljandal päeval peale operatsiooni tekkis tunne, et nüüd hakkab paremaks minema. Valud andisid järgi ning enesetunne muutus palju paremaks. Teisel nädalal suutsin isegi kodust väljas käia. Käisin mängudel ja ka esimesel septembril koolis.
Neljandal septembril sai üks etapp läbi ning niidid võeti põlvest välja. Ühtlasi käisin tol päeval ka esimest korda füsioterapeudi juures ning sain esimesed harjutused ja juhised. Ning juba viiendal septembril, kui operatsioonist oli möödas täpselt kaks nädalalt, seadsin karkudel sammud koolimaja poole. Esimesed poolteist nädalat käisingi karkudega koolis ning kusjuures ei puudunud ma mitte ühestki tunnist.
Nüüd olen juba umbes pool nädalat käinud vaikselt ja rahulikult ilma karkudeta. Täna käisin ka füsioterapeudi juures ning tema oli progressi üle väga rõõmus ning ta sõnad olid “sel korral taastud lausa mürinal” Tegi tuju heaks küll ning ausalt öeldes tunnen end seekord selles olukorras palju kindlamalt. Olen kogenud kõike seda varem ning oskan ise tunnetada, kus on piir.

Edasi tegelen jala täiesti sirgu saamisega ning reielihaste tugevdamisega. Kuu aja pärast on järjekordne füsioterapeudi visiit ning siis hakkame tegelema juba hüpete ning kergete suunamuutustega. Olen väga rõõmus, et hetkel nii läheb. Nüüd on vaid oluline, et teeksin korralikult harjutusi ning et ma end üle ei pingutaks.

Veidi ka lähitulevikust. Nimelt osalen hetkel saalijalgpalli kohtuniku kursustel ning kavatsen korralikult litsentsi ära teha. See tähendaks seda, et kohe kui jooksma saan võin hakata mänge tegema.

Mängimise osas olen võtnud vastu otsuse, et tulevasel hooajal keskendun oma kehale, koolile ning kohtunikutööle. See tähendab, et tuleval hooajal mind tõenäoliselt väljakul pallimas ei näe. Midagi lubama ei hakka, kuid usun, et minu jaoks on nüüd kõik. Püüan edasi püüelda kohtunikuna ning samuti soovin alustada ka nooremate treenimisega, sest treeneritöö on alati mu üks unistusi olnud.

Eks nüüd näeb kuidas edasi läheb ning kuhu see elu mind viib. Üks on aga kindel, rohkem ma opilauale sattuda ei soovi.

Lõppu pilt, kuidas käisin karkudel oma plikadele kaasa elamas.

Operatsioon // Kõik on uus

Lõpuks ometi on operatsioon ja operatsiooni ootus seljatatud. Nüüd on ees pikk-pikk taastusravi ning siis saan loodetavasti taas liikuda.

Eile oligi minu vigastuse tippunkt ehk operaatsioonipäev. Hommik algas vara, sest haiglasse pidin kohale minema juba hommikul kella üheksaks. Haiglasse jõudes kontrollisid arstid mu paberid üle ning saatsid mu koos haiglariietega (jube öösärk ning hommikumantel) palatisse. Seal vahetasin riided ning sättisin end voodisse sisse. Veidi aja pärast jooksis palatist läbi mu ortopeed ning tegi mu haigele põlvele markeriga risti peale, et operatsioonil segamini ei läheks kumba jalga lõikama peab.
Kui arst oli ära käinud algas pikk-pikk ootamine. Asja tegi hullemaks see, et öösel olin üsna kehvasti maganud ning söönud ja joonud polnud ma eelmisest õhtust saati. Ootamine oli jube pikk.
Lõpuks, kui kell oli peagi saamas 12 tulid palatisse õed ning ütlesid, et nüüd on minek. Viskasin siis voodisse pikali ning mind sõidutati haiglavoodiga operatsioonitoa ukse taha. Peagi pandi mulle kanüül ning tilguti ja juuksed pandi kilest mütsi alla. Sel hetkel sain aru, et ongi käes.
Kui omal jalal operatsioonituppa kõndisin hakkas kõik kohale jõudma ning kohe kui lauale pikali heitsin hakkasin üle keha värisema. Ma ei suutnud seda kontrollida. See lihtsalt oli. Seetõttu manustati mulle kõigepealt midagi rahustavat ning alles seejärel pandi mulle külge masinad, mis mu vererõhku ning pulssi mõõtsid. Seejärel ütles anestesioloog mulle, et näeme varsti ning järgmine hetk, mida mäletan oli ärkamispalatis.
Ärkamispalatis ärkasin üles umbes pool kaks. Silmad püsisid vaevu lahti ning seetõttu magasin alguses edasi. Peagi ärkasin taas ning seekord seetõttu, et kuulsin õues müristamist. Kui silmad avasin nägin ka, et väljas välku lööb. Järgmine hetk tõusin ma istukile ning hakkasin ära minema. Ma ei saanud aru, kus ma olen. Nii oli see ka eelmine kord, ma ei tea, miks mul nii alati on. Ühesõnaga kui olin istukil ja juba valmis koju minema jooksis õde minu juurde ja käskis mul pikali visata. Sel hetkel tuli kõik meelde ja sain jälle aru, mis toimub. Kohe kui õde oli läinud tõstsin teki üles ning nägin oma sidemes jalga. Esimene mõte oli, et lõpuks on see läbi.
Peagi viidi mind voodiga tagasi oma palatisse, kus võisin juba vett juua. See oli üks päeva tipphetki.
Jõudsin veel magada oma palatis umbes tunni kuni tuli mu ortopeed minuga rääkima. Tuli välja, et põlv oli hullem kui arvati, sest lisaks ristatsidemele tuli üks menisk kokku õmmelda ning teine lihvida. see oli muidugi šokk, kuid pidin hakkama saama. Seejärel arvas ta, et võin ööks haiglasse jääda, et kui valud on nii suured, siis abi olemas. Mina seda ei soovinud, sest kodus on mul ju igatahes parem olla ning seetõttu lasi ta mu koju. Tõi veel ortoosi ning tähtsad operatsioonipaberid ning seejärel lahkus. Kokku leppisime vaid niitide välja võtmise kuupäeva.

Praegu olen kodus. Narkoos annab siiamaani tunda, sest uimane on olla ning käed on nõrgad.
Ühtlasi on ka valu on üsna tugev. Kõige hullemat valu teeb mulle mu kokku õmmeldud menisk ning samuti ka tagumine reielihas (sealt võeti kude, et sidet parandada).
On käes alles teine päev ning juba on tunne, et annan alla. Valu on nii tugev, et kui liigun, siis läheb tihtipeale silme eest mustaks. Ravimid on (kolm korda päevas võtan põletikuvastaseid ravimeid ning ka valuvaigistit), kuid need ei aita täielikult. Samuti on mul koguaeg põlve peal jääkott, et valu ja turset leevendada. Lisaks on mul täna ka kõik kohad valusad ja kanged operatsioonist. Ühesõnaga ma väga loodan, et iga päevaga läheb asi kergemaks ja paremaks ning eks am muidugi üritan üle elada.

Õnneks elasin operatsiooni üle ning alustan taastumist. Niidid võetakse välja kahe nädala pärast, neljandal septembril. Peale seda algab mul ka füsioteraapia, et loodetavasti uuel aastal jälle jalul olla.

Hoian lugejaid ikka kursis ning loodan, et kõik saab korda.

Lõppu paar pilti mu jalast ka.

Päev operatsioonini // Ootusärevus ning hirm võtavad võimust

Viimane kuu on läinud kiiresti. Kõige parem on olnud see, et olen saanud päris omal jalal ringi tatsata ning kasutanud aega suve nautimiseks (varem polnud see võimalik). Kuid kuu on läbi ning homme on käes oodatud/kardetud 22. august.

Just nii, homme on käes mu operatsioonipäev. Siiamaani pole päriselt kohale jõudnud, et see kõik päriselt ka toimumas on. Tundub nagu oleks väga halb unenägu ning ootan sellest üles ärkamist. Ma olen nii-nii pettunud kõiges. Kõige rohkem iseendas. See ei olnud üks loll otsus, mis mind siiani tõi. Need olid mitmed valed ja lollid otsused. Nii-nii lollid valikud, et praegu neile mõeldes tahaksin naerda, et nii loll ja naiivne olin.

Aga homsele mõeldes tunnen ma vaheldumisi hirmu ning põnevust. Mõni hetk tunnengi, et see operatsioon võiks tulla kiiremini, sest siis tekib tunne, et hakkab jälle paremuse poole minema. Samuti jõuab siis kiiremini kätte aeg, mil taaskord jalul olen. Ma nii väga ootan seda.
Teistel hetkedel valdab mind aga hirm. Hirm operatsiooni ees. Hirm tuleviku ees. Hirm kõige ees. Kardan operatsiooni, sest iga operatsiooniga kaasneb suur risk. Kardan tulevikku, sest ma ei tea, kuidas see minu jaoks kujuneb. Ma ei tea millisena ma sellest kõigest välja tulen. Isegi üks operatsioon on raske üleelamine. Ma tõesti ei kujuta ette kuidas kaks operatsiooni mõjub. Siiski üritan ma pea puhastada tulevikuplaanidest (kas mängin, kus mängin, kohtunikutöö jne), sest tegelikult ma veel ei tea kuidas mu keha vastu peab ning milleks ma peale operatsiooni üleüldse võimeline olen.

Võin julgelt öelda, et praegu olen ma teadmatuses. Mitte miski ei ole kindel. Kindlad pole isegi sõnad paberil, mis tähistavad mu praegust diagnoosi: “ACL totaalne rebend koos luuturse signaaliga. MCL vigastus II aste. Latraalse meniski radiaalne rebend” Isegi see võib muutuda.
See kõik on nii rahutukstegev ning huvitav samal ajal. Ma tõesti ei tea, mis tulekul on. Aga ma usun sellesse: “If God brings you to it, he will bring you through it” See lause/tsitaat on praegusel hetkel mu ainus rahusti. See paneb mu uskuma, et iga tunneli lõpus on valgus ning nii on see ka minu ja mu põlvede jaoks.

Õnneks olen ma aga kogunud viimase kuu ajaga endale väga palju toredaid emotsioone. Olen käinud kaasa elamas oma vägevatele plikadele, kes kõike trotsides ikkagi endast 110% väljakule jätavad ning võite koju toovad. Samuti olen käinud erinevatel muudel mängudel nautimas kohtunike tööd, et hoida ennast kasvõi natukene ühenduses ka kohtuniku ametiga. Põhimõtteliselt, veetsin aega tehes asju, mida armastan, koos inimestega keda armastan ning võtsin üleüldiselt suvest viimast.
Selle kõige positiivse kavatsengi homme endaga operatsioonilauale kaasa võtta. See aitab ning toetab mind ja ma usun, et niiviisi läheb kõik ka hästi.

Ühtlasi võtan kogu põlvedraamat kui kogemust ning kavatsen sellest taaskord tugevamana välja tulla. Nagu ikka, mis ei tapa, teeb tugevaks. Nii on see ka minuga. I can do it!!

Igatahes kavatsen blogilugejaid kursis hoida oma seisundi ning mõtetega ja väga loodan, et homme läheb hästi! 🙂

Lõppu pilt selle hooaja algusest. Järgmisel hooajal sooviksin saada samasuguse pildi endast, kuid hetkel on see vaid unistus.

Uks on kinni, aitab küll // Lahti laskmine ja hüvastijätt

Olen nüüd umbestäpselt 3 nädalat olnud koju aheldatud kipsi tõttu. Väljas käimine on keeruline ning juhtub harva. Olen käinud arstide juures ja uuringutel ja tundub, et tulemus on sama, mis eelmine kord – paari kuu pärast leian end taaskord operatsioonilaualt. 

Ma ei ole veel päris kindel, kas see kogu saaga on mulle üleüldse kohale jõudnud. Ma tõesti ei tea, mis edasi saab. Võib isegi öelda, et olen hirmul. Tundub, et keha tahab mulle läbi valu teha selgeks asju, mida ise varem teadsin, kuid tunnistada ei julgenud. Ei julgenud loobuda ning lahti lasta, sest kardan kahetsust ning teiste hukka mõistmist, sest see pole see, mida nemad soovinud oleksid. Loomulikult poleks jalgpalliga lõpparve tegemine ka mulle meeltmööda, kuid tuleb taaskord tõdeda, et elu ei ole soovide täitmise vabrik. Kõik soovid ei täitugi ja kõigi elu ei ole muinasjutt. Niisugune see elu on – ebaõiglane, kuid aus, sest on ebaõiglane me kõigi vastu.

Naljakas on mõelda, et enne vigastust olid mul suured suured soovid. Küll tahtsin seda ja toda teha ning sinna ja tänna minna. Praegu on need soovid ulme. Pole isegi aega ega energiat nendele mõelda, sest vajadused ja soovid on praegu palju elementaarsemad. Näiteks on hetkel mu üheks sooviks see, et saaksin valutult vasaku külje peal magada. Samuti, et saaksin istuda parem jalg kõverdatult üle põlve ning et saaksin kanda teksapükse (kipsi tõttu need mulle jalga ei mahu).
Uskumatu, et lihtsate ja pisikeste asjade hindamiseks on vaja selliseid kogemusi kogeda. Olen jälle targem ning kogu eelmise korra valu tuleb meelde. Sel korral olen tugevam, sest tean mis toimub ning toimuma hakkab. See kord tean, et tulen elusana välja.

Üritan võtta seda kõike nagu märki, et jalgpallurikarjäär pole mulle loodud. Usun, et mu eelmine põlvevigastus oli samuti märk, kuid selle asemel, et vaadata, millised muud uksed mulle avanenud on, kolkisin mina kinnise ukse taga, lootes, et see avaneb. Sel korral üritan olla kasvõi veidikenegi rohkem avatum ja targem ning üritan lõppude lõpuks lasta minna mõtted mängimisest. Muidu kaotan kõik, mis mul on. Enam ei tasu mängimine ära. Riskin liiga paju.

Ma tõesti tohutult loodan, et saan praeguseks mängija elust lahti öeldud. Siis saan ma ehk jätkata veel kohtunikuna ning selle tööga kaugele jõuda. Samuti sooviksin väga hakata pisikesi plikasid ise treenima. Tunnen, et see oleks väga väga vinge. Ja siis kunagi, kui olen juba vana ja elu elanud, võin uuesti proovida mängijana. Näiteks rahvaliigas. Tundub ainuõige otsus.

Ma tõesti ei tea, mis edasi saab. Eks me näe. “When God brings you to it, he will bring you through it” Niiet tulen tagasi tugevamana kui kunagi varem ning seejärel teen edasised otsused. Praegu vaja jalule saada, muu pole oluline.

Lõppu üks pilt ka minust karkude ja erkpunase kipsiga. 
(Praegu on küll veidi teisiti juba – karke pole ja kips on asendunud robotmehe ortoosiga)

Kõik?! // Mõlemad põlved

Naljakas, et kõige rohkem kirjutan siis, kui mul on raske ja kõik on kokku kukkumas.  Ehksiis jah, taaskord on lõpp paistmas. Eile liigamängus lõhkusin ära ka parema põlve. See tähendab, et mulle antud kahest põlvest olen suutnud ära nikastada kaks. Ehksiis 100%-liselt olen lõhkunud mulle usaldatud põlvi.

Kindlalt võin hetkel öelda, et valu ja nõksud olid teised kui eelmine kord. Põlv oli täiesti liigesest väljas ehk ma ise nägin kuidas oli jalg ebaloomulikus asendis. Polnud ilus vaatepilt. Lükkasin jala ise paika ning läks paremaks.
Käisin eile õhtul kohe ka emos ning seal tehti röntgen nagu ikka. Nagu ikka ei näita tavaline röntgen põlve kohta põhimõtteliselt midagi niiet targemaks väga ei saanud. Lihsalt sain teada, et põlvekeder on terve. Pandi ka kips, et põlv stabiilne oleks. Laupäeval ootab ees järjekordne visiit sinna ning siis saab ehk midagi rohkemat teada.

Praegu on seis küll selline, et mängijana ma tõenäoliselt enam väljakule ei jookse. Pole midagi teha. Keha näitab mulle, et see ei sobi. Loomulikult on mul äärmiselt kahju ning tahaksin mängida jne. Aga selline see elu on. Tuleb teha otsuseid, mis meile ei meeldi selleks, et meil oleks hea.
Näen, et ei ole mõtet riskida. Olen nii noor ja kahekümneselt ei tahaks ma ratastoolis küll olla. Üritan lasta lahti kõigist mõtetest seoses mängijakarjääriga. Pole lihtne, kuid see on ainus viis, kuidas ma täielikult taastuda saan.

Ma väga loodan jälle jalule saada ning seejärel üritan ma teha tööd selle kallal, et saaksin edasi jalgpallikohtunikuna tegutseda. Tunnen, et see on koht kuhu kuulun ning põlvedele see nii koormav ja ohtlik pole.

Hetkel on number üks eesmärk muidugi tagasi jalule saada. Keskendun korralikult ravimisele ja taastumisele ning elan päev korraga. Vaatan, kuidas edasi ning eks edaspidi näen kuhu mind elu juhtamas on.

Ma ise tean, et olen tugev ning võimeline sellest välja tulema. Nagu ikka “Mis ei tapa, teeb tugevamaks” Tulen tugevama ja targemana tagasi. Keskendun jälle iseendale ja vaatan kuidas ja kuhu edasi.

Paar pilti ka eilsest päevast..

Kipsiga kojuminek

Niipalju siis praeguseks. Ma usun, et postitusi tuleb nüüd rohkem ja tihedamini.
Päikest!!

Vigastuse ABC // Minu kogemused

Vigastused on spordis kindel osa, kui alustad spordiga, siis pead teadma, et tõenäoliselt neid vigastusi ka tuleb. Iseasi on muidugi see, kui suured vigastused ja kui tihti need Sul tulevad. Mõnel läheb õnneks, mõnel mitte.
Selles postituses üritan ma veidi juhendada ja õpetada oma kogemuse pealt, ehk see aitab kedagi.


Kui oled juba vigastatud, siis proovi kasutada neid viite punkti minu puhul see aitaks:

1. KUULA OMA KEHA

Kõige esimene ja kõige olulisem punkt. Vigastuse ajal ei maksa kuulata treenereid ning trennikaaslasi, kes Sind koguaeg tagasi ootavad. Nende eesmärk on Sind ruttu tagasi tegutsema saada mitte see, et sul vigastus täielikult ära paraneks. Kuula oma keha mitte teisi inimesi!!
Vigastuse ajal on vaja kuulata oma keha (sellega seoses ka arste ja füsioterapeute, kes sind aitavad), sest see on ainus viis tagasi spordi juurde jõuda. Ei ole mõtet ennast üle koormata igasuguste lubadustega. Anna oma kehale aega.
Mina usun, et iga asi juhtub põhjusega ehk kui sul tekib vigastus, siis sa võiksid mõelda, miks see Sulle endale hea on. Võta rahulikult aeg maha ning ära isegi mõtle oma trennide peale. Püüa aru saada, miks sul vigastus tuli ning mida su keha sulle sellega öelda tahab.

“Keha näitab meile asju, mida mõistus ei taha või ei suuda mõista”


2. ÄRA SEA EESMÄRKE

Üks hullemaid asju, mida saad vigastuse ajal teha, on eesmärkide seadmine. Mina tegin selle vea ja hakkasin juba operatsiooni järgsel päeval mõtlema, millal mängin ja kuidas ja kus jne. Kohe seadsin eesmärgi, et üritan hooaja alguseks juba korras olla. See on võibolla tore ja motiveeriv aga see ei ole hea. Kui oled päriselt ka vigastusega väljas, siis kunagi ei tea, millal ja kas sa üldse korda saad.
Miks on see halb? See on halb, sest sa kunagi ei tea millal sa tegelikult saad korda ning kui see aeg koguaeg edasi lükkub oled sa pettunud ja kurb jne. Vigastuse tõttu on sul juba niigi palju kurbust ning masendust niiet seda ei pea ise juurde tekitama. Püüa olla neutraalne ning siis teeb iga väiksemgi edusamm sulle rõõmu.
Kui sead eesmärke ning need ei täitu on tagajärjeks mõtted, et ma enam ei tahagi uuesti mängida.
Lihtsam on neutraalselt lihtsalt heade ja positiivsete mõtetega minna vastu kõigele, mis tuleb.

3. LEIA KEEGI TORE JA USALDUSVÄÄRNE

Väga oluline on, et saaksid kellegiga rääkida. Rääkida oma vigastusest ning mõtetest, kuid samuti ka üleüldistest maailma asjadest. Kui vigastus su liikumist ei sega, siis saad temaga ka käia nt kinos vms. See on ülimalt oluline, sest sellel hetkel on vaja kedagi, kellega koos tunneksid end iseendana. Kindlasti ei tohiks ta sind koguaeg kohelda nagu vigastatut, sest see tekitab invaliidi tunde. Pole tore.
Minul oli nii, et kõik koguaeg kohtlesid mind nagu invaliidi või 2-aastast. Selline käitumine tuletas mulle koguaeg vigastust meelde. Igal pool, kus käisin tuli tänu inimeste käitumisele mu vigastus aina meelde. Lõpuks võibki tekkida depressioon ning enam ei tahagi kuskil käia ega olla.

4. KIRJUTA PÄEVIKUT

Päevikut kirjuta iga päev ning kirjuta sinna, kuidas su vigastus on, millised on su mõtted jne. Esiteks aitab see sul endal jälgida, kuidas sa toime tuled vigastusega, kuid kui see ükskord läbi on, siis on sul kunagi viie aasta pärast hea lugeda, mida sa tundsid. Samuti aitab see sul meenutada, mida sa läbi elama pidid ning see oleks kui meeldetuletus enda hoidmiseks, et rohkem sellisesse olukorda sattuma ei peaks.
Selle abil on sul lihtsam ka arstidega oma taastumisprotsessi jälgida, sest kui kirjutad üles, siis ei lähe meelest ning saad neile täpsel öelda millal ja kuidas oli.
Seda päevikut ei pea sa kellegile teisele näitama. See on sinu enda oma, sinu enda mõtetega ning ainult sinu jaoks.

5. LOE TEISTE LUGUSID

Mind aitas väga, kui lugesin inimeste blogisid ning artikkleid, kes on ise läbi elanud vigastuse. Eriti tore oli minul lugeda muidugi põlvevigastusega seonduvat, sest see oli julgustav ning motiveeriv, et see kõik saab läbi ning ma tulen sellest välja.
Samuti on väga hea, kui saad rääkida kellegiga, kes on sama vigastuse üle elanud või kes on praegu selle vigastuse küüsis. See annab tunde, et sa pole üksi ning et see kõik on läbitav.
Kõige toredam vist oligi see, kui nägin või lugesin, et kellegl on veel sarnane jama olnud. See tekitab tunde, et ma pole ainus ning selliseid asju juhtub koguaeg.

Üritused põlvega // ÄKKI NÜÜD SAAB KORDA?!

Pikka aega pole ma kirjutanud, kuidas mul läheb oma vigastusest taastumisega, kuid nüüd EM-i alguses otsustan ma seda taaskord teha. Ehksiis on seekordne postitus just minu põlvele pühendatud.

Nüüd on mul möödas umbes kuu aega sellest, kui sain füsioterapeudilt loa hakata trenni tegema. Kuu aega olen jõudumööda käinud ning teinud. Samuti olen jätkanud oma jõusaali treeninguid ning kohtunikutööd olen ka üpris palju saanud teha .Enne esimesse trenni minekut ütles füsioterapeut, et päris mängu peale ma kaks kuud ei mõtleks. Hetkel, on veidi rohkem kui kuu möödas ning õnneks on hetkel tulemas ka suvepuhkus ehk järgmised mängud on alles juulis ning kui kõik hästi ja plaanipäraselt läheb saan ma siis juba mängida.
See kõik on väga tore ning mulle väga meeldib, et ma saan jälle tegeleda ja olla kuigi alguses oli küll nii, et mõtlesin koguaeg sellele, kuidas mu põlv igahetk murduda võib. Ma ei ütle, et ma enam sellele ei mõtle, sest see oleks valetamine, kuna see on mul päris tihti mõtteis, aga ma võin julgelt öelda, et trennis ma küll hoian jalga aga tegelikkuses ma enam ei karda. Juhtub mis juhtub.
Muidu on trennid toredalt läinud. Olen enda suureks üllatuseks avastanud, et uuesti nullist alustama ma ei pea. Enamus asju on mul siiski endiselt jalas ning nüüd tuleb lihtsat leida üles see julgus ja harjumus neid mängus ka kasutada, vaatamata põlvele.

Loomulikult kasvab trennis käies tahe ka mängida, tõsiselt mängida. Samuti tulevad meelde kõik need unistused ning eesmärgid, mis mul olid u 8 kuud tagasi, kui ma ei olnud veel vigastatud. Nende unistuste juures kõige suurem ongi mul esindada Eesti koondist nii palju ning nii hästi kui üldse võimalik. Praegu hiljuti tegi üks Eesti parimaid naisjalgpallureid Kaire Palmaru ajalugu, olles esimene Eesti naine, kes on Eesti koondist esindanud sajas mängus. See on kindlasti üks minu suurmaid unistusi, milleni ma soovin ka jõuda, kui põlv vähegi vastu peab.

Kõik mõtted pole mul kahjuks päris nii lillelised ja ilusad, sest tuleb olla ka realistlik ning reaalsus on see, et tõenäoliselt läheb mul põlv millalgi uuesti ja siis on juba kõik. Küsimus on lihtsalt selles, kui kaua mu põlv mulle aega annab. Ma väga loodan, et mul on veel aega mängida ja nautida jalgpalli.

Vahepeal olen isegi veidi mõelnud sellele, mida ma tegema peaksin või teeksin, kui ma enam ei saaks üldse mängida ning mitte mingisugust lootust enam pole. Olen pikalt lahanud seda küsimust, kuid vastust mul endiselt pole. Ma tõepoolest ei kujuta oma elu jalgpallita ette. Uskumatu mida kõike on mulle andnud jalgpall. Ma isegi tunnen, et kui ma jalgpalli enam mängida ei saa, siis ma kaotan enda. Ma enam ei tea kes ma olen või mida ma teen, alles jääb nagu tühi kest. Täpselt nagu banaanikoored ilma banaanita – koored pole banaani endita mitte midagi. Kes tahaks banaanikoori ainult?

Üha enam olen ma näinud ning pannud tähele ka teisi sportlasi (peamiselt jalgpallureid), kes on samuti põlvedega jamas. Kõige värskem näide on vast Kalju meeskonnas mängiv Erik Listmann, kes Narvas liigamängul õnnetult oma põlve ära nikastas. Temast on mul väga kahju, sest ta on nii noor ning tal on nii palju lootusi ning võimalusi, kuna tegemist on kindlasti ühe eesti noore talendiga, kes tõepoolest võib kaugele jõuda. Ise omast käest tean, et peale vigastust ja operatsiooni ei ole see enam see sama niiet eks me näe, kuidas Erikul läheb ning kuidas ta kõigest sellest välja tuleb.
Kindlasti soovin talle palju edu ning jõudu!

Üleüldiselt olen siiamaani oma põlvega hakkama saanud. Ta peab täiesti okeilt vastu mu koormusele (mängud kohtunikuna, trennid, jõusaal jne) ning siiani pole ka väga valutanud (ptüi-ptüi-ptüi – loodame, et ei hakka ka). Ühesõnaga loodan ma endiselt, et mitte ükski teine sportlane seda läbi elama ei peaks ning loodan, et ise saan ka sellest edukalt võitjana välja tuldud.

Eks me näe, mis juhtuma hakkab. Loodame parimat 🙂

HOIA // sul on olemas kõik, mida vajad

Ma olen seda teemat juba puudutanud aga ma tahaks väga, et kõik oleksid õnnelikud ja tänulikud selle üle, mis neil on. Kui sa pole midagi suurt kaotanud, siis sa sul on raske mõista, kuid mõtle, kas sa tahaksid läbi elada rasket kaotust selle asemel, et proovida mõista ning lihtsalt olla tänulik.


Me võime mõelda sellele, mida meil pole ning olla negatiivsed ja halvas tujus, aga samas võime me mõelda sellele, mis meil on ning olla õnnelikud. Ma ei saa öelda, et suudan täielikult mööda vaadata sellest, et jalgpalliga (tegelikkuses üleüldse spordiga) tegelemine on võimatu ning et see ei tee mind kurvaks. See lihtsalt ei ole võimalik. Kui kaotada midagi, mis on olnud su elu ning armastus (tõenäoliselt ma ei hakka mitte midagi ega kedagi kunagi rohkem armastama), siis ei saa ilma valu ja pisarateta. 
Sul ei pea olema palju. Ole tänulik, et sul on kodu ja et saad kõndida, et sul on olemas võimalus öelda välja, mida mõtled, et saad hingata, et sul on võimalus üleüldse elada. 
Samuti nautimine ning viimase võtmine. Ma ei näe asja tegemisel mõtet, kui sa seda tõsiselt ei võta ning sellesse ei panusta. Näiteks, mis mõte on kanda oma spordiklubi dressi kõikjal, kuid trennis mitte käia? Sul on olemas võimalus käia trennis ning tegeleda sellega, mida tahad/armastad.
Teine asi on muidugi kui põhjus millegi tegemiseks pole sina ise. Üha enam on just tüdrukute jalgpallis olukord, kus tullakse trenni, et kas meeldida poistele või äge tunduda. Minu arvates pole asjal mõtet, kui sa südamega ei tee ning ise ei armasta seda, mida sa teed. Kõige naljakam on asja juures see, et jäetakse massiliselt trenne vahele ning trennis olles ei pingutata ning hiljem, kui mänguaega saadakse vähe halatakse, et treener on halb ning ei anna võimalust mängida. 
Mina näiteks alustasin koos väga edasijõudnutega ning see andis mulle motivatsiooni ning samuti sõelus selline treening välja tõelised soovijad ning niisama tulijad. Ma ei taha öelda, et jalgpalli ei tohiks tulla, kuid kindel on see, et sind ei võeta tiimi omaks vanade egijate poolt, kui sa ei suuda näidata, et tahad päriselt ka tegeleda. 
Kogu selle jutu mõte on see, et minul kui vigastatul on väga raske vaadata, kuidas kõik lasevad oma võimalused luhta. 5kuud tagasi kukkus mu maailm igas mõttes kokku. Ma olin enne seda täielikult ähmi täis. Ma elasin ja hingasin jalgpalli. Algul oli juttu kolme päevasest pausist, seejärel kolme nädala ning kolme kuu pikkusest pausist. Praegu ma loodan, et treeningpaus ei veni pikemaks kui pool aastat. Mängupausi kohta ei oska keegi mulle midagi öelda, kuid on ilmselge, et hooaja alguses ma väljakule ei lähe. 
Trenni minnes ma ise muutun muidugi ka õnnelikumaks, kuid kõige rohkem muudab see mu lähedasi. Nad kõik on kannatanud koos minuga ning näevad, et ma pole õnnelik ning naeran vähem.
Ma usun, et kõik saab korda. 
Naudi ja tee hingega kuni sul võimalik on, sest me keegi ei tea, mida tulevik toob. Samuti ei tasu lükata kaugusesse asjade tegemist, tuleb võtta kätte ning teha, sest sa kunagi ei tea millal on su viimane äev või millal sa kedagi viimast korda näed 🙂

Palju mõtlesmisaega // Inspiratsioon ja unistused

Meid kõiki inspireerib keegi või miski. Meil kõigil on mingi asi või keegi, kes/mis meid motiveerib ja inspireerib oma unistuste ja eesmärkide poole püüdlema.

Inspiratsiooni võib leida kõiges. Inspiratsiooniks võib olla muusika või film või mis iganes muu asi, kuid peamiselt kipub inspiratsiooniks olema mõni persoon. Tavaliselt on inspiratsiooniks inimene, kes on tegija oma alal. Rohkem veel kui on erinevaid huvisid, on erinevaid iidoleid. Kõigil meil on omad huvid ning väärtushinnangud, selle järgi kujunevadki eeskujud ehk iidolid.

Jalgpallis on praeguse aja peamised iidolid Cristiano Ronaldo ja Lionel Messi ( jah me kõik peame tunnistama, et üks neist meestest on olnud meie eeskuju või lemmik 😀 ). Mulle ei meeldi nende võrdlemine ühiskonna poolt. Nad on niivõrd erinevad mängijad, neid ei saa võrrelda. Messile on antud anne/talent ning Cristiano tulemus on tulnud pigem suure ja raske treeningu ning tööga. Nende mängustiil ja füüsis ning kehaehitus on juba nii erinevad. Minu arvates tuleks nautida seda aega, mil meil on võimalus näha neid kahte legendi mängimas.  Ausatn neid mõlemaid väga, kuid iidolid nad minujaoks pole.

Minu arvates on jalgpalli suurkujud läbiaegade siiski Pele ja Ronaldinho. Kindlasti on asi ka selles, et kui nemad tegusid tegid polnud nii olnuline raha, vaid mängiti pigem jalgpalli pärast, raha oli pigem boonuseks. Nemad on inspireerinud meid kõiki. Õpetanud, mitte ainult seda, kuidas jõuda kaugele jalgpallis, vaid ka seda, kuidas jõuda kaugele elus ja kuidas olla hea inimene. Nad on meile õpetanud, et jalgpall pole enam ammu ainult mäng.

“Everything on earth is a game. A passing thing. We all end up dead. We all end up the same, don’t we?”
-Pele

Samuti on inspireeriv ja muidugi motiveeriv mees Andrea Pirlo. Andrea Pirlo on kohe algusest peale olnud eriline. Juba poisikesena paistis ta silma. Asi ei ole niivõrd talendis, vaid asi on töös ja treeningus. Paljud edukad sportlased on öelnud, et neile annab enesekindluse see, kui nad treenivad sel ajal, kui keegi nende vastastest ei treeni. Treenides jõululaupäeval on hea mõelda, et kõik vastased söövad ja pidutsevad ning mina treenin. Pirlo on näidanud, mida tähendab austus ning ustavus klubi ning jalgpalli vastu. Ta on õpetanud, et kadedus ei vii kuhugi ning et ükski unistus ei ole liiga suur.

“Kaitseliini ees arvasin võivat anda endast taaskord parima. Kui meri on sügav, siis kala hingab, kui ta panna madalasse vette, siis ta kohaneb, kuid see ei ole üks ja see sama”
-Andrea Pirlo

“Need poisid, kes minuga Brescia U-17 meeskonnas mängisid, ei olnud halvad, kuid nad leidsid end maadlemas (ja korrapäraselt kaotamas) tõsise probleemiga. Neil oli hirm oma unistuste ees, nad kannatasid oma unistuste raskuskoorma all seni, kuni see nad lömastas.
Minu meelest on targem uisutada kiirema järgi ja jääda teiseks, kui hoog maha võtta ja mitte kunagi kohale jõuda. Nad ei saanud sellest kunagi aru. Kahju”
-Andrea Pirlo (raamatust “Andrea Pirlo – Mõtlen, järelikult mängin”)


Samuti saab ennast motiveerida, teisi inspireerides.

Inspireerida on raske, kuid see pole võimatu. Mulle jääb näiteks elu lõpuni meelde hetk, mil peale mu  mängu tuli minu juurde üks 5-aastane tüdruk, kellel oli seljas ilmselgelt talle suur jalkavorm ning käes jalgpall ning ta ütles mulle “Kui suureks saan olen täpselt nagu sina” Sel hetkel käis mu peas
klõps ning sain lõplikult aru, et jalgpall on see, mida ma tahan. See andis mulle motivatsiooni iga mäng aina paremini mängida.

(See video on tehtud tüdrukute jalgpallifestivalil “Live your goals 2015 Tallinn”. Olen ise ka seal ning seal on näha väikeseid ja armsaid noori tüdrukuid, kes on leidnud jalgpalli. Vanimate seas olles, tuli seal meie grupil olla eeskujuks noorematele. Ülimalt armas ja soe päev ning imeline algatus minu arvates.)

Unista, unista ja veel kord unista 🙂

Minu koondise treeneri Katrini arvutis oli üks pilt, mida ta meile koguaeg näitas, seal oli kirjas:

“If your dreams don’t scare you, they aren’t big enough”

Minu arvates tuleks rohkem unistada ning unistuste poole püüelda. Tuleb leida see jõud, motivatsioon ning inspiratsioon ning see ära teha. Miski pole võimatu.
Pealegi on unistamine lõbus tegevus ning kui midagi väga tahta, saab selle saavutada. Soovidega on juba nii, et kui väga tahta ja soovida, siis kipuvad soovid täituma.

Oma vigastuse tõttu ei saa ma hetkel spordiga tegeleda ning edasi püüelda oma unistuste poole. Tahtejõudu on rohkemgi veel kui vaja, kuid füüsiline pool ei jõua järgi veel. Kuu aega operatsioonist ja juba läheb paremaks.
Seetõttu ajabki mind ülimalt kurjaks ning närvi, et inimesed, kellel kõik on korras ja kellel tervis peab vastu, ei võta tõsiselt trennides käimist ja mängimist.

Kallid inimesed, teil on kaks terved põlved ja terve keha, teil on võimalus mängida ja tegeleda ja olla. Miks te ei võta seda tõsiselt ja miks te ei pinguta? Ma annaks praegu kõik, et saaksin kasvõi lihtsat trenni teha. Nautige ja sportige täiel rinnal nii kaua kui võimalik. Elu on lühike ja ei saa lõpmatuseni edasi lükata.