Silt: Treenimine

Ülekoormusest ja treenimisest // Õige treener/treenimine on edu võti

Sport

Selles postituses otsustasin kirjutada ülekoormuse ning treenimise teemal. Põhjus on väga lihtne, nimelt on nii minu kui ka mu mitme sõbranna ja trennikaaslase vigastuse üheks põhjuseks ülekoormus.  Samuti arvan ma, et sellest ülimalt olulisest teemast räägitakse liiga vähe. 

Minu silmis on ülekoormus enamjaolt noorte probleem. Kõigi pead on täis täitmata eesmärke ning unistusi. Loomulikult tahetakse treenida võimalikult palju ning mängida täisaja kõikvõimalikes liigades ning turniiridel. Sellises vanuses ongi väga oluline roll treeneril, kellel on rohkem kogemusi ning kes on ilmselgelt selles valdkonnas ka targem. Tema peab noorele ütlema, kus on piir ning tema peab jälgima, et tema mängijad oleks terved ning ei koormaks ennast üle. Noor ise ju ei saa aru ning tihti ka ei tea, kus on piir.

Õige ning hea treener peakski oskama öelda õigel hetkel mängijale, et jäta see mäng vahele ja puhka või mängi ainult poolaeg, saad puhata. See on kasulik nii mängijale kui treenerile, sest mängija on terve ning saab tegeleda oma lemmiku spordialaga ja no oleme ausad treeneril ei ole ka kasu vigastatud mängijast. See on win-win olukord.

Ma tean, mida see tähendab. Ma just veidi rohkem kui kuu aega tagasi olin samas seisus. Mõtlesin pidevalt, kuidas tahaksin mängida parimates klubides ja olla kindel koondisemängija. Ma tegin trenne nii palju, et oli päevi mil ma ei jõudnud kooli, sest trenn oli päeval või olin lihtsalt nii väsinud eelmise päeva trennist. Samuti pidin ma ju täisajaga mängima kaks liigamängu nädalas. Ma ei saa ju mängu vahele jätta, sest muidu ma vean oma tiimi alt. Tunnistan, et oli mänge mil mängisin valuvaigistite peal, sest keha oli nii surnud. Probleem ongi selles, et seda kõike märkan ma alles nüüd. Nüüd, kui olen tõenäoliselt tegemas lõpparvet jalgpalliga. Ma tõesti ei näinud neid märke ise. Nüüd on alles ainult kahtesused ja enam ei saa midagi teha.

Samuti on väga väga oluline õige treenimine. Trenni alguses rullimine, mobility ja korralik soojendus ning rahulikud soojendusharjutused. Trenni lõpupoole löögid ja mängimine. Kindlasti ka jõu-/jooksutrennid, et parandada mängijate füüsist. Need on kõik väiksed pisiasjad, kuid need on väga olulised, et mängijad püsiksid terved ning saaksid anda endast parima mängudes.

Ma ei tea, kas seda postitust loeb mõni noortetreener, aga kui loeb, siis ma väga palun, et ta mõtleks korra sellele, et tema kätte on usaldatud noored mängijad. Tema vastutab nende eest ja minu silmis kõik vigastused (va need kus tõepoolest sõidetakse kossi ja on tulemuseks luumurd vms) jäävad tegelikult tema hingele. Tulekski mõelda, et kas treenerina kontrollisin nende mänguaega ning füüsist? Kas ma andsin neile piisavalt puhkust? Kas ma treenisin neid nii, et see oleks neile kasulik mitte kahjulik? Tegin ma ikka igal treeningul korraliku soojenduse? Võibolla oleksin võinud teha enne mõnda mängu või treeningut mobility-t, et mängijate keha oleks koormuseks valmis? Ja nii edasi ja edasi.

Ja noored mängijad. Tuletan teile meelde, et ükskõik kui väga sa tahad midagi saavutada ei tohi sa nö hüpata üle oma varju. Sa ei saa ju mängida Real Madridis kui noorena ennast nii hullult ära lõhud, et näiteks 25-aastasena omal jalul kõndida ei saa. Sa pead tunnetama oma keha. Kuulama, mida su keha sulle ütleb. Kui sul on valus, siis on midagi valesti. Ma ei räägi sellest, et kui keegi astub sulle varbale, siis pead kohe vahetust küsima. Ma räägin sellest, et kui sul on püsivad valud, siis sellega tuleb tegeleda. Treeni mõõdukalt ning mängi targalt!

Ma lihtsalt tundsin, et pean selle kohta kõik südamelt ära rääkima. Ma väga loodan, et see säästab mõne noore tervise.

Lõppu veel ka veidi minu põlvest. Nimelt käisin just arsti juures ning sain lahti raskest ortoosist!! Külgside on mul peaaegu paranenud, mis tähendab, et saan põhimõtteliselt juba operatsioonile minna. Operatsioon toimubki 22. augustil. Seni pean põlve liigutama ning paar nädalat kandma põlve tugisidet.
Usun, et nüüd läheb kõik paremuse poole. Kõik saab korda 🙂

Lõppu haruldased pildid minust rullimas ning mobilityt tegemas.

Vigastuse ABC // Minu kogemused

Sport

Vigastused on spordis kindel osa, kui alustad spordiga, siis pead teadma, et tõenäoliselt neid vigastusi ka tuleb. Iseasi on muidugi see, kui suured vigastused ja kui tihti need Sul tulevad. Mõnel läheb õnneks, mõnel mitte.
Selles postituses üritan ma veidi juhendada ja õpetada oma kogemuse pealt, ehk see aitab kedagi.


Kui oled juba vigastatud, siis proovi kasutada neid viite punkti minu puhul see aitaks:

1. KUULA OMA KEHA

Kõige esimene ja kõige olulisem punkt. Vigastuse ajal ei maksa kuulata treenereid ning trennikaaslasi, kes Sind koguaeg tagasi ootavad. Nende eesmärk on Sind ruttu tagasi tegutsema saada mitte see, et sul vigastus täielikult ära paraneks. Kuula oma keha mitte teisi inimesi!!
Vigastuse ajal on vaja kuulata oma keha (sellega seoses ka arste ja füsioterapeute, kes sind aitavad), sest see on ainus viis tagasi spordi juurde jõuda. Ei ole mõtet ennast üle koormata igasuguste lubadustega. Anna oma kehale aega.
Mina usun, et iga asi juhtub põhjusega ehk kui sul tekib vigastus, siis sa võiksid mõelda, miks see Sulle endale hea on. Võta rahulikult aeg maha ning ära isegi mõtle oma trennide peale. Püüa aru saada, miks sul vigastus tuli ning mida su keha sulle sellega öelda tahab.

“Keha näitab meile asju, mida mõistus ei taha või ei suuda mõista”


2. ÄRA SEA EESMÄRKE

Üks hullemaid asju, mida saad vigastuse ajal teha, on eesmärkide seadmine. Mina tegin selle vea ja hakkasin juba operatsiooni järgsel päeval mõtlema, millal mängin ja kuidas ja kus jne. Kohe seadsin eesmärgi, et üritan hooaja alguseks juba korras olla. See on võibolla tore ja motiveeriv aga see ei ole hea. Kui oled päriselt ka vigastusega väljas, siis kunagi ei tea, millal ja kas sa üldse korda saad.
Miks on see halb? See on halb, sest sa kunagi ei tea millal sa tegelikult saad korda ning kui see aeg koguaeg edasi lükkub oled sa pettunud ja kurb jne. Vigastuse tõttu on sul juba niigi palju kurbust ning masendust niiet seda ei pea ise juurde tekitama. Püüa olla neutraalne ning siis teeb iga väiksemgi edusamm sulle rõõmu.
Kui sead eesmärke ning need ei täitu on tagajärjeks mõtted, et ma enam ei tahagi uuesti mängida.
Lihtsam on neutraalselt lihtsalt heade ja positiivsete mõtetega minna vastu kõigele, mis tuleb.

3. LEIA KEEGI TORE JA USALDUSVÄÄRNE

Väga oluline on, et saaksid kellegiga rääkida. Rääkida oma vigastusest ning mõtetest, kuid samuti ka üleüldistest maailma asjadest. Kui vigastus su liikumist ei sega, siis saad temaga ka käia nt kinos vms. See on ülimalt oluline, sest sellel hetkel on vaja kedagi, kellega koos tunneksid end iseendana. Kindlasti ei tohiks ta sind koguaeg kohelda nagu vigastatut, sest see tekitab invaliidi tunde. Pole tore.
Minul oli nii, et kõik koguaeg kohtlesid mind nagu invaliidi või 2-aastast. Selline käitumine tuletas mulle koguaeg vigastust meelde. Igal pool, kus käisin tuli tänu inimeste käitumisele mu vigastus aina meelde. Lõpuks võibki tekkida depressioon ning enam ei tahagi kuskil käia ega olla.

4. KIRJUTA PÄEVIKUT

Päevikut kirjuta iga päev ning kirjuta sinna, kuidas su vigastus on, millised on su mõtted jne. Esiteks aitab see sul endal jälgida, kuidas sa toime tuled vigastusega, kuid kui see ükskord läbi on, siis on sul kunagi viie aasta pärast hea lugeda, mida sa tundsid. Samuti aitab see sul meenutada, mida sa läbi elama pidid ning see oleks kui meeldetuletus enda hoidmiseks, et rohkem sellisesse olukorda sattuma ei peaks.
Selle abil on sul lihtsam ka arstidega oma taastumisprotsessi jälgida, sest kui kirjutad üles, siis ei lähe meelest ning saad neile täpsel öelda millal ja kuidas oli.
Seda päevikut ei pea sa kellegile teisele näitama. See on sinu enda oma, sinu enda mõtetega ning ainult sinu jaoks.

5. LOE TEISTE LUGUSID

Mind aitas väga, kui lugesin inimeste blogisid ning artikkleid, kes on ise läbi elanud vigastuse. Eriti tore oli minul lugeda muidugi põlvevigastusega seonduvat, sest see oli julgustav ning motiveeriv, et see kõik saab läbi ning ma tulen sellest välja.
Samuti on väga hea, kui saad rääkida kellegiga, kes on sama vigastuse üle elanud või kes on praegu selle vigastuse küüsis. See annab tunde, et sa pole üksi ning et see kõik on läbitav.
Kõige toredam vist oligi see, kui nägin või lugesin, et kellegl on veel sarnane jama olnud. See tekitab tunde, et ma pole ainus ning selliseid asju juhtub koguaeg.