Silt: Kohtunik

Taaskord pole pikka aega kirjutanud. Vahepeal on palju juhtunud ning elu hakkab vaikselt rööpasse liikuma. Vist. Olen saanud end jalgpalliellu tagasi, kuid seda täielikku rõõmu pole. Järgnevalt kõigest lähemalt.

Oktoobris olin usin ning käisin saalijalgpalli kohtunike koolis. Tegin eksami ära ning olen nüüdsest täieõiguslik saalijalgpalli kohtunik. Detsembrikuu alguses sain füsioterapeudilt ametliku oa vaikselt sörkima hakata. Hakkasin vaikselt liigutama ja otsustasin umbes poole detsembri pealt, et täidan ära saalijalgpalli hõivatuse tabeli. Peatselt sain ka oma esimese saali määramise. Nii seadsingi ühel detsembrikuu pühapäeval sammud aruküla poole, kus toimus saalijalgpalli teise liiga mäng. Loomulikult olin ma kohutavalt närvis, sest saalijalgpalliga oli mul varasem kokkupuude 0. Ma ei mõistnud üldse mängu ja olin iga hetk valmis selja taga olevast suurest aknast alla hüppama.
Nagu arvata oli, siis sain mängijatelt korralikult puid alla, kuid õnneks oli mul esimene kohtunik kogenud ning tema aitas mind väga palju. Ma ei taha isegi mõelda sellele, mis oleks olnud, kui oleksin pidanud üksinda seda vilistama.
Mängu lõpuks jäin õnneks ellu ning mängijad olid ka sõbralikumad ja jagasid soovitusi ning sooje sõnu. Mängu lõpupoole sain juba mängust aru ning hakkasin ka liikumisele pihta saama. Sellegipoolest ütlesin endale peale mängu, et enne meeste saaliliigasse ma ei roni, kui olen vähemalt 20 mängu ära näinud ning julgen öelda, et saan mängust täielikult aru.

See saaliliiga mäng oli nagu avapauk mu kohtunikutöö algusele. Järgmisena sain kutse 16. detsembril SPIN programmi turniiri vilistama. Taaskord tuleb tõdeda, et olin väga närvis, sest olin ju pool aastat täiesti eemal. Rahustasin end mõttega, et kuskilt peab ju jälle alustama.
Turniiril mängiti kolmes erinevas grupis –  10-13 poisid, 14-17 poisid, 10-13 tüdrukud. Ühel ajal toimus 4 mängu, neljal erineval väljakul. Algul arvasin, et teen vaid tüdrukute mänge, sest olin brigaadis ainus neiu. Üllatus oli suur, kui sain teada, et esimene mäng on mul 14-17 poisid. Olin kindel, et mind süüakse seal elusalt, kuid tuleb tõdeda, et see oli mu turniiri parim mäng. Mängijad ja treenerid austasid mind ning suutsin end kehtestada.
Edasi tulid tüdrukute ja nooremate poiste mängud. Need läksid kui ameerika mäed. Kui üks läks hästi, siis teises sain treenerilt sõimata. Taaskord läks üks hästi ja siis sain mängijatelt sõimata. Korraks tõmbas peale mängu juhtmed kokku ning pea vajus norgu, kuid sain sellest üle ja läksin uuele mängule taaskord pea püsti. Üleüldiselt jäi turniirist selline veidi mõru maik. Ma olin sada protsenti kindel, et ma ei sobi peakohtunikuks ning olen maailma halvim peakohtunik.

Järgmine sündmus oli naiskohtunike hooaja lõpetamine. Selleks kogunesime kõik ühte restorani õhtust sööma. Oli väga tore taaskord (üle poole aasta) kõiki näha. Sain rääkida kõigiga ja see andis mulle julgust juurde.

Järgneval päeval toimus U13 ja U15 tüdrukute aastalõputurniir. Olin hallis juba varakult kohal, sest tahtsin end kurssi viia. Olin väga närvis. Õnneks polnud see nii hull. Kuna olin tüdrukutest vanem, siis nad austasid mind ja sain mängu manageerimisega hästi hakkama. Kaarte ma ei jaganud, sest ei näinud selleks vajadust. Mõnda hoiatasin suuliselt, kuid see oli ka kõik. Sellest turniirist jäi mulle positiivne tunne sisse. Olin väga rõõmus ja uhke enda üle.

Peale jõulupausi oli mul vaja teha ka naiste esi-ja teise liiga aastalõputurniir. Seda kartsin ma palju rohkem. Peamiselt sellepärast, et seal mängijad olid minust palju vanemad ning kõigi mängijate vastu olen ma ise mänginud (mõnedega olin mänginug isegi ühes tiimis). Õnneks sain kohtunikega kokkuleppele, et ma oma tiimi mänge tegema ei pea, sest see oleks väga imeliku mulje jätnud.
Tuleb tunnistada, et kartsin hullemat. Sain enda arvates täitsa okeilt hakkama ja  jagasin ka kaks kollast kaarti. Paar apsu muidugi oli, kuid minu silmis ei olnud ükski neist mängu muutev niiet kõik oli korras.
Suureks üllatuseks tuli välja, et mina pidin vilistama finaali. Sellest tehti live-ülekanne ning sain ise pärast vaadata ka oma mängu. Olin taaskord jube närvis, kuid õnneks ei olnud mängus väga palju olukordi, kus sekkuma oleksin pidanud. Kui lõpusireen kõlas sain julgelt öelda, et ‘jess, tehtud’.
Ka sellest turniirist jäi südamesse hea tunne. Olen iga mänguga aina enesekindlam ja see on hea.

Nüüd on järgmine turniir mind ees ootamas sel pühapäeval, kui vilistan Kehras naiste saalikarikaturniiri. Olen ärevil ning looulikult on närv sees, sest tegemist on ju saalijalgpalliga. Annan endast igatahes parima ja loodan, et läheb hästi.

Tänu sellele, et olen kohtunikuna tagasi, on mul nüüd taaskord elu joonele liikumas. Ma veel ei tea, kas see hooaeg mind mängijana näeb, kuid kohtunikuna kindlasti. Praegu käin jõusaalis ja teen jooksuharjutusi ning üritan saada tagasi vormi. Eksnäis kuhu mind see aasta viib.

Lõppu pilt SPIN turniiri kohtunike brigaadist.

Taaskord on käes märtsikuu, mis tähendab, et algamas on uus jalgpalliaasta/hooaeg. Uue hooaja algus tähendab aga ka seda, et toimuvad jalgpallikohtunike koolitused. Seepärast on ka SINUL võimalus end kirja panna ning see ära proovida.

Jalgpallikohtunik on loomulikult see, kes mängus kontrollib, et jalgpallireegleid täidetaks. Lihtne ja loogline.
Esimene hooaeg möödub värskel kohtunikul üldiselt noorteliigades, naiste esiliigas ja meeste madalamates liigades (enamasti neljas, kuid ka kolmas) ja seda abikohtunikuna. Lisaks arenemisele kohtunikuna avardab see igas mõttes su vaadet jalgpallile. Sa näed madalamate liigade telgitaguseid ja saad väga hea ülevaate erinevate liigade ja tiimide oskustest ja erinevustest.
Eriti põnev on olla naiskohtunikuna madalamates liigades. Mängijate, treenerite ja ka staadioni administraatorite reaktsioonid sellele on alati väga huvitavad.

Loomulikult tähendab jalgpallikohtunik olemine palju uusi sõpru ja tutvusi. Alustades sellest, et juba koolitusele minnes kohtud paljude teiste huvilistega. Taaskord pean tunnistama, et väga äge on naiskohtunike koolitus, sest seal on enamasti tuttavad mängijad või treenerid või ägedad naised, kes tahavad rohkem teada jalgpallist (harva on ka selliseid, kes on nagu mina ehk kellel on kindel siht saada heaks ja professionaalseks jalgpallikohtunikuks). Kõiki neid jõuab tundma õppida, sest koos käiakse viiel loengul, ühel praktikal ja siis veel eksamil. Eksam on mul kõige paremini meeles, sest siis oli meil kõige rohkem aega üksteisega suhelda (tööde parandamise ajal). Üldiselt saavad kõik oma litsentsi kätte (inimestel endal on huvi ning seetõttu valmistutakse ja pühendutakse eksamiks) ja läbi ei kukuta. Mina saan siiamaani hästi läbi oma nö kursusekaaslastega ning tihtipeale kohtume ka mängudel.

Kui litsents käes, siis on sul võimalus hakata juba tegutsema päris kohtunikuna. Täidad ära hõivatuse tabeli ja saad määramised. Hakkad käima mängudel ja kogud julgust ning igal mängul on erinev brigaad ehk saad uusi sõpru ja tuttavaid ka nii juurde. Alguses on veidi hirmutav ja tundub väga õudne, aga kui oled umbes 5 mängu juba teinud, siis see kaob. Lähed juba pea püsti kohale ja oled valmis kohtunik. Samuti hakkavad kohtunikud kellega brigaadis oled mõne aja möödudes korduma. See tähendab, et tead juba inimesi ning selle poolest on taaskord lihtsam.

Alguses muidugi on mängus ka raske, sest endas pole kindel ja kardad otsuseid teha. Kõige raskemaks teeb asja see, et mängijad väljakul ja publik tribüünil (enamasti publikut väga pole) oma hinnangut avaldavad. Alguses võtad väga südamesse ja solvud ja mõtled sellele, kuid aja möödudes saada aru, et neil ei ole õigus ja enam ei lähe see üldse korda. Mina praegu enam isegi ei kuula mida minu kohta öeldakse, sest see ei ole oluline. Kuulan vaid siis, kui asi käest ära minema hakkab ja vaja on maha rahustada.

Kohtunikuna on samuti võimalus teha karjääri, mis on minu arvates äge ja põnev. Algul annab see noortele kindlasti ka töökogemuse, sest on võimalik saada stipendiumit ning aegadest ja kokkulepetest tuleb kinni pidada. Aga üleüldiselt kogud sa iga mänguga punkte ning teatud arvu punktide täitumisel saad sa endale kõrgema tasema litsentsi. Ja kui oled eriti visa ja tahad jõuda ka välismaale, siis on sul võimalus saada ka rahvusvaheline FIFA litsents. See eeldab seda, et oled piisavalt vana ning jalgpalliliit on nõus sind saatma FIFA kursustele.

Loomulikult ei ole asi päris nii, et kui end kursustele kirja paned, siis oled kohe kohustatud hakkama kohtunikuks. Sa võid teha endale litsentsi ning seejärel otsustada, et ei taha kohtunikuks hakata. See on väga okei ja keegi ei ootagi, et kõik kursutel käijad hakkavad tegevkohtunikeks.

Mina soovitaks seda kursust eriti mängijatele ja treeneritele, sest see tuleb kasuks, kui tead põhjalikult harrastatava spordiala reegleid. See teeb sind mängija/treenerina palju targemaks ning samuti saad sa aru paremini kohtuniku otsustest. Loomulikult ei paista sa siis ka kohtunike silmis loll välja, sest enam sa ei karju kohtunike peale, kui need õige otsuse teevad.

Ühesõnaga on see kohtunikutöö ülimalt äge ja põnev ja ma arvan, et kõik, keda vähegi jalgpall kõnetab võiksid käia ära koolitusel.
Kindlasti sa midagi seal käies ei kaota!

Lisainfo ja registreerimisvormi leiad siit: http://www.jalgpall.ee/refcourses.php

Kui lähed kursustele, siis võid julgelt oma muljetest mulle teada anda! Mulle väga meeldiks kuulda, mida teised sellest arvavad 🙂

Eelmise aasta suvel naiste esiliiga mängul.

Eile sain ma astuda sammu kõrgemale ehk neljanda liiga abikohtunikust kolmanda liiga omale.  Kuigi vahe on vaid liiga numbris ning mängupilt on üpris sarnane olin ma ikkagi uhke.

Kõik algas taaskord üllatunud pilkude ning viidetega, sest ilmselgelt pole harjutud naiskohtunikega. Seekord olin teine abikohtunik ehk vahetustega ma jamama ei pidanud.
Üldiselt läks täitsa okeilt ma usun, kuigi lõi välja jällegi minu tobe harjumus näidata vastupidist kõikide teiste arvamustele. Peakohtunik arvas, et on mustade pall (loomulikult arvasid mustad ka sama), kuid mina olin kindel, et oli vahepeal ka musta mängija puude niisiis näitasin, et on valgete pall. Loomulikult oli kuulda mustade pahameelt, kuid mul on tobe komme jonnakalt oma otsusele kindlaks jääda ning veidi ka ignoreerida seda, mida mulle öeldakse. Ehksiis pall jäi valgetele ning mustad mängijad vihkasid mind veel rohkem.

Esimest korda juhtus mul ka mängul tagantjärgi vaadates üsna naljakas intsident. Nimelt põhimõtteliselt kohe mängu alguses nii umbes viiendal minutil pidin näitama esimest auti. Kui hakkasin auti näitama avastasin, et käes oli mul vaid pulk. Lipp ise oli pulga otsast ära tulnud. Alguses oli päris jube, korjasin kiirelt lipu üles ja panin pulga ptsa tagasi ning näitasin auti. Peale auti liikus mäng teisele poole niiet sain tegeleda oma lipuga. Peagi avastasin, et lipu otsas olnud jublakas, mis lippu kinni hoidis oli ära kukkunud. Kohe ma seda jublakat ei leidnud ka ehksiis pidin hoidma lippu käega varda otsas kinni. Terve esimese poolaja oli mul mõtteis, et korjan selle jublaka kohe poolajal üles, kuid kui kõlas esimese poolaja lõpuvile ei leidnud ma seda. Polnud midagi teha, tuli ka teine poolaeg lippu käega kinni hoida. Vahepeal oli endal juba nii naljakas mõelda, et ma polnud selle peale tulnudki enne mängu lipp üle vaadata. Nüüd pidin olema põhimõtteliselt terve mängu katkise lipuga, mida käega kinni hoidsin, sest muidu oleks see lihtsalt ära lennanud või kukkunud (tuule tõttu pakun, et pigem lennanud). Peale mängu läksin jublakat pimeduses otsima. Loomulikult oli musta värvi jublakas mulla peal ehksiis ma otsisin seda üpris kaua, kuid lõppes nagu muinasjutt hea lõpuga, et leidsin oma vajaliku jublaka üles.

Siit õpetus kohtunikele: Alati kontrolli oma lippu enne mängu algust! 😀

Tegemist oli mänguga, mis toimus hilistel õhtutundidel (avavile oli 20:30), see tähendas, et hiljemalt teisel poolajal oli juba hämar. Ja selline hämarus on minu arvates kõige hullem. Liiga valge, et panna põlema tuled, kuid liiga pime, et normaalselt näha. Loomulikult pidin jälgima suluseisu, mis oli päris keeruline, eriti siis, kui küsiti minult, mis numbriga mängija suluseisu ära kattis. Loomulikult ei näinud ma sellises pimeduses numbrit (ma kahtlen kas oleksin valgeski seda näinud), sest mängija oli täiesti teises ääres ning musta värvi särgis. Pidin viipama käega mängija poole, kes suluseisus ära kattis. Mängija, kes minult küsis muidugi muigas sellise vastuse peale, kuid ma ise olin uhke, et üldse värve eristasin ning suluseisu piiripeal viibinud mängijat ei karistanud (see oleks olnud äärmiselt ebaaus).

Mulle endale meeldis, kuidas kõik mängijad olid enda arvates tõelised eksperdid ning iga asi mida me brigaadiga tegime, oli kellegi jaoks vale. Niisuurt ning valjut tagasisidet pole mul üheski mängus olnud. Küll süüdistati kohtunikke oma kaotuses, siis üle löödud pealelöögis jne.
Treenerid olid ka ikka südamega asja juures. Küll saadeti oma mehi verbaalselt igale poole ning järgmisel hetkel olime tule all juba meie – kohtunikud. Nii palju nii värvikaid väljendeid, kui ühe kolmanda liiga tiimi treener eile kasutas polnud ma kunagi varem kuulnud. Mõnigi oli nii tobe, et pani mind ennast ka muigama.

Kõige rohkem õppisin sellest mängust, et veidi nalja peab saama ning tuleb olla endas nii kindel, et keegi ei saa sind mõjutada. Samuti saab lipu üle kontrollimine suureks osaks minu mängu eelsest ettevalmistumisest.

Kõik teised kohtunikud ka, KONTROLLIGE OMA LIPP ÜLE!
See oli üpris naljakas ning piinlik situatsioon, millesse ma enam sattuda ei soovi. Uskuge mind, lihtsam on enne mängu lipp üle kontrollida, kui mängu ajal hakata jublakatega jändama.

Järgmised mängud abikohtunikuna on mul nüüd naiste liiga ehk on palju vähem vastu rääkimist ning sõimamist (sõimamist nii oma mängijate vahel, kui ka vastasmängijate ning kohtunike ja treenerite sõimamist).
Ootan huviga, sest saan olla esimest korda naiste meistriliigas kohtunik ning samuti saan olla osaks täiesti naisbrigaadist.

Järjekordne postitus mu sammudest kohtunikuna aga seekord siiski veidi teises valguses. Nimelt kavatsen selle postituse kirjutada Eesti neljanda liiga teemal (neljas liiga on eestis meeste jalgpalli tugevuselt viimane liiga, vahetult enne rahvaliigat).
Värsketel kohtunikel nagu ikka on kombeks alustada noorte liigadest ning neljandast liigast. Mina pole amuti mingi erand ehk oma tegemised kohtunikuna toimuvad mul neljandas ning noorte liigas.

Neljas liiga on minule olnud samuti üpris uudne kogemus, sest Premium liigas palliva klubi kasvandikuna pole ma teisest liigast madalamate liigade tiimide ning mängudega kokku puutunud. Ootusi ma endale enne esimest mängu abikohtunikuna neljandas liigas ei seadnud. Peamine asi millele enne mängu mõtlesin oli see, et üritan jääda elama ning näha ära suluseisud. See, mis tegelikult toimub/toimus oli täielik üllatus ning uudis minule. Sellist asja poleks ma oodanud.

Minu kõik toredad mängud kohtunikuna on alanud ikka valvelauast garderoobi võtme küsimisega. Iga kord olen näinud erinevatel inimestel üht ja sama reaktsiooni, kui lähen ja ütlen, et olen mängul kohtunik. Kõigepealt vaadatakse mulle lolli näoga otsa ning kui täpsustan, et olen jalgpalli kohtunik, siis on vastus umbes: “Issakene, sina ka või? Noor neiu ja selline amet” Alles peale enamvähem sellist reaktsiooni saan kätte garderoobi võtme.

Kui vorm seljas ning brigaadiga läheme väljakut üle vaatama ning sooja tegema saan näha taaskord üllatunud pilke. Sammudes väljakule ning mõnikord ka protokollidega jamades vaatavad kõik mind üllatunult. Ilmselgelt ei olda harjunud naiskohtunikega ning arvestades seda, et olen üpris noor, siis on üllatunud pilgud põhjendatud.

Neljandas liigas on igapäevane, et mängijad jäävad mängule hiljaks (eriti laupäeva hommikuti) ning protokolle pole ja pallid on pidevalt kadunud või liiga tühjad. Samuti on see olemuselt muidugi palju nahaalsem ning jõulisem. Esimesel mängul nägin juba verd ning pisaraid. Vigastusohtikke olukordi on väga palju, sest pidevalt tõuseb kellegi jalg teisele näkku või liigub täie jõuga täpselt jalgadesse. Alguses olin täiesti shokis, sest ma polnud üldse harjunud sellise mänguga, kuid hiljem harjusin juba.

Veel üks iseärasusi on pallist mööda löömine või valele poole selle löömine. See kõlab naljakalt, kuid see on tõsi. See on üks peamisi põhjuseid, mis teeb neljanda liiga joonepeal olemise eriti piinarikkaks. Pall liigub kiirelt ning lohakalt ühelt poolelt teisele ning suluseisu muidugi ründajad ei vaata. Kui lõpuks olengi kindel, et ründaja oli suluseisus ning tõstan lipu on ründaja vihane, et ta lubava olukorra ära võtan, kuigi oli ilmselge suluseis ning isegi ta tiimikaaslased said aru. Sellises olukorras olen ma isegi peaaegu peksa saanud.

Kui ma siin olen neljandast liigast võibolla veidi negatiivse noodiga kirjutanud, siis kindlasti pole see üdini jube ja negatiivne. Võin julgelt öelda, et mulle isegi meeldib see. Mängijad tiimis on kõik omavahel head sõbrad, nad ei võta seda mängu tööna, vaid pigem just lõbuna ning ka kohtunikesse suhtutakse üsna hästi (see mõndade eranditega). Mängijate vanus on ka nii erinev. On mängijaid, kes on vanuses u 40-50 ning siis on 15-16 aastaseid noori poisse ka.
Väravate osas võin öelda kindlalt, et olen oma väheste mängude jooksul üsna palju väravaid näinudning vähemalt pooled neist olid ülimalt ilusad ning effektsed.

Ühesõnaga mulle on neljas liiga väga meeldima hakanud ning isegi kui ma kunagi ei peaks seal enam kohtunik olema, lähen ja vaatan mõnda mängu ikkagi.

Soovitan ka kõigil teistel!

See nädal on olnud minu jaoks täiesti pöörane. Olen saanud olla kohtunik põhimõtteliselt seitsmel mängul, erinevatel staadioitel. Iga mäng on olnud erinev ning ma olen kohutavalt palju arenenud ning ennast ka ületanud.

Esimene mäng see nädal oli mul üllatuslik määramine, millest sain teada alles päev varem. Tegemist oli tüdrukute U17 liiga mänguga, kus sain võimaluse olla abikohtunik. Mäng toimus Sakus, mis on koht, millest ma varem midagi ei teadnud. Kogu see mängu trall algas juba ca 45min enne mängu algust, kui ekslesin Sakus, et leida staadion. Sain brigaadis olla väga toredate inimestega, kes mulle kindlasti tuge ning abi andsid. Tegemist oli mänguga, kus mõlemas tiimis oli mul sõbrannasid ning ühe tiimi treener oli varem olnud ka minu treener. Ma alguses kartsin ja arvasin, et see teeb mulle kohtunik olemise raskeks, kuid endale üllatuseks sain peale mängu tõdeda, et ei pannud seda mängus tähelegi. Mängu tempo oli täiesti talutav ning minu otsuste kohta ei tulnud ka väljakult eriti vastukaja. Ise jäin rahule, kuigi tean nüüd oma nõrku kohti ning tean millele keskenduda edaspidi.

Tüdrukute U17 mäng Saku-Ajax, abikohtunik Pilt-Made Järvekülg

Teine mäng oli laupäeval ning tegemist ei olnud enam noorteliigaga. Nimelt sain määramise meeste neljanda liiga mängule. Tegemist oli üleüldse väga huvitava ning erilise kogemusega. Kõik algas hommikul vara ärkamisega ning Kalevi staadionile minemisega. Staadionile jõudes sain teada, et meeste garderoobide poolel oli lisaks kohtunike garderoobile ka Moldova rugby tiim. Mõtlesin, et no mis seal ikka ning läksin garderoobi, et teha tutvust kohtunikega, kellega brigaadis olema pidin. Kuna olin esimene abikohtunik, kes riidesse sai oli minu ülesandeks minna tiimide juurde ning neile protokollid anda. Ilmselgelt olid kõik mehed ning ka pealtvaatajad üllatunud (ma ei oska öelda, kas meeldivalt või mitte), kui nägid, et mängu teenindab naiskohtunik. Vahetult enne mängu saime kuulda Moldovlaste laule ning jorinat.
Neljanda liiga mänge polnud ma kunagi varem näinud niisiis ei teadnud ma mida oodata. Mäng algas ning juba esimestel minutitel sain aru, et see mäng erines tunduvalt mängudest, millega varem olin kokku puutunud. Mäng oli jõuline ning ohtlik, palju peksti pikki palle ehksiis pall käis sellistes kohtades, kus kõrgemate liigade jalgpallis pall ei satugi.
Põhimõtteliselt oli minujaoks mäng selline:
“Ahah, seal on täiesti vaba mängija, ilmselt läheb sööt sinna”
*keeran keha juba sinna suunda ning hakkan vaikselt sinna poole liikuma*
*pall pekstakse hoopis teise suunda ning kohe tekib vasturünnaku võimalus ning ohtlik olukord minu ees oleva värava juures*
Loomulikult oli vastukaja väga suur, sest mõlemad tiimid soovisid võita ning oma ebaõnnes süüdistatakse muidugi kohtunikke. Mäng läks päris jubedaks esimese poolaja viimastel minutitel, kui värava all toimus olukord ning järsku pallivõitluse tagajärel kaks meest pikali maas olid. Kuna olin kaugema värava juures, siis ei näinud ma täpselt mis toimub. Järsku kogunevad kõik ühe mehe juurde ning üks mägijatest karjub vahetusmängijate pingi poole: “Kiirabi. Ruttu helista kiirabi. Ta kaotab liiga palju verd.” Esimene mõte oli mul see, et mees teeb nalja, aga ta ei teinud. Helistati kiirabisse ning minust möödus verest läbi imbunud särgiga mees, kellel oli korralik peahaav. Mees viidi haiglasse. See oli päris korrralik shokk mulle, sest sellist asja polnud ma varem näinud. Peale mängu olin ma loomulikult nii vaimselt kui ka füüsiliselt täiesti surnud.
Ühesõnaga ma toon halba õnne, sest kõik kes seal mängul olid ütlesid, et nad pole sellist asja varem näinud. Hea algus mu kohtunikukarjäärile.

Pühapäeval olin kohtunik tüdrukute U13 vanuseklassi meistrivõistluste turniiril. Pidin vilistama viite mängu. Õnneks oli tegemist üsna pisikeste tüdrukutega ehk väljak polnud väga suur ning mängu aeg oli ka vaid 2×12 min. Ma ise tunnen, et nende viie mängu jooksul ma väga suuri vigu ei teinud. Oli raskeid hetki, kus pealtvaatajad ning treenerid karjuvad mu peale, sest nende arvates olin auti valesti näidanud. Neid hetki oli küll vähe aga neid ikkagi oli. Neil hetkedel käis mul endal ka peast läbi, et äkki olen ma valesti vaadanud aga mul tuli jääda kindlaks enda otsusele niisiis ma loodan, et tegin õigesti.
Turniiril mängisid ka minu klubi kasvandikud, kellega koos olen ma treeninud. See tegi mulle vilistamise raskemaks, kuid tundub, et sain hakkama. Kõige raskem hetk oli see, kui oli Kalju mäng ning kalju mängija puutus palli käega. Mul oli nii halb tunne sees, sest ma ei tahtnud üldse penaltit anda, aga sellel hetkel tuli teha õiglane otsus, ehk ma näitasin penaltit. Seal ei saanud olla mitte mingit vaidlemist, sest tegemist oli ilmselge käega mänguga.
Üldiselt jäin ma rahule ning olen väga väga uhke, et sain sellega hakkama.

Ma olen väga õnnelik, et sain nii palju kogemust see nädal. Samuti olen väga rõõmus, sest mu põlv on suurepäraselt sellele koormusele vastu pidanud. Käin ju trennides ka (jalgpall kui ka jõusaal) niiet alguses kartsin ma väga, et põlv ei pea vastu, kuid nüüd on selgunud, et põlv polegi mul kõige nõrgem lüli, sest rohkem muresid on mul hetkel hoopis seljaga.

Järgmine nädal läheb mul lihtsamalt, sest praegu on teada, et mul on kaks mängu. Üks on noorteliiga ning teie on taaskord meeste neljas liiga.
Loodan, et paranen ning arenen iga mänguga ning jõuan veel kaugele kohtunikuna.

Neljapäeval olin esimest korda päris litsentsiga EMV kohtunik. Ma ei ütle, et ma täielikult läbi kukkusin, sest iseenesest otsused olid täiesti okeid aga no jah.

Loomulikult olin ma närvis. Olin isegi väga närvis, sest juhuslikult langesid väga paljud asjad kokku.
Ehksiis:
1. See oli mu esimene mäng.
2. Ma olin varem olnud vaid joonel.
3. Publikus istusid mulle väga paljud olulised inimesed.
4. Vastaste treener oli mu lemmik naistreener

Jah, just nimelt. Sa võid arvata, et teed litsentsi ära ja ongi kõik, aga tegelikkuses on litsentsi tegemine alles kõige algus. Litsents annab sulle jah kogu teoreetilise, kuid see ei anna sulle õiget positsiooni valikut, enesekindlust, kogemusi kõige väljaspool mängu toimuva korraldamisega ning protokolli täitmise oskust samuti mitte.

Ühesõnaga kogu lugu hakkas pihta juba kohe alguses, kui sain kätte protokollid ning uskuge mind see ei olnud armastus esimesest silmapilgust. Vaatasin veidi aega seda protokolli ning esimene mõte oli “Mida ma nendega tegema pean?” peale riiete vahetust süvenesin veidi ning tundus, et saan aru enam-vähem. Mis siis ikka, läksin tegin soojendust ning kontrollisin palli üle. Seejäre kontrollisin kõik mängijad üle ning jooksime peale. Peale tervitust ning poole loosimist oligi aeg avavile anda. Esimestel minutitel tundus mäng mõlemalt poolt kinnine ning pigem püüti oma värav puhas hoida. Kahjuks või õnneks kohe peale seda mõtet löödi järjest 4 väravat nelja minuti jooksul! Neist kolm lõi üks ja see sama tüdruk kolmel järjestikusel minutil! See oli päris suur üllatus mulle. Kui arvasin, et torm on möödas eksisin ma rängalt. Saatuse tahtel JUST seitsmeteistkümnendal minutil tuli mul anda mu elu esimene penalt. Kaitsemängija puutus palli oma karistusalas käega ning oligi vaja penalt vilistada. Penalt muidugi realiseeriti ning esimene poolaeg lõppes viie löödud väravaga. Teine poolaeg midagi erilist ei toimunud (va see, et komistasin AINSA torbiku otsa ning löödi veel kaks väravat).

Mina seal punases kollase torbiku taustal, millele ma otsa jooksin.

Peale mängu pidin kõik protokolli kandma. Loomulikult kirjutasin ma lõppskoori alguses valesti ning ei teadnud kuidas märkida penaltist löödud värav ja samuti olin unustanud üle lugeda pealtvaatajad. Kui kõik takistused olid ületatud ning sain oma täidetud protokolli üle antud olin ma tegelikkuses rahul. Publikust öeldi mulle ka paar hea sõna ning päev oligi korras.

Hiljem analüüsides muidugi nägin ma kui kohutavalt halva positsioonivaliku ma olin teinud niisiis ma nägin, mida ma paremini pean tegema järgmisel mängul.

Kõige olulisem oli selle kõige juures minujaoks see, et ma sain tunda ennast normaalse ja võrdsena. Peale põlvevigastust on mul koguaeg mõttes põlv ning ma ei tunne ennast võrdsena, sest olen vigastatud. Enamus inimesi muidugi seda ei mõista aga seal mängus ununes mul kogu muu. Jah, võibolla on see ainult minul aga ma olen väsinud koguaeg põlvele mõtlemisest, igas olukorras tuleb silme ette pilt, mis siis oleks, kui mul praegu põlv jälle alt ära läheks. Enam ei ole küsimus kas mul läheb põlv alt ära, praegu on küsimus lihtsalt millal.

Järgmine kord olen ma joonel järgmine laupäev IV meeste liiga mängul ning peakotunik juba järgmine pühapäev U13 tüdrukute turniiril. Kindlasti kavatsen ma vigadest õppida ning äkki tuleb juba paremini välja.

Kirjutanud pole ma juba 2 kuud. Tõenäoliselt sellepärast, et tavalist ‘mu põlv paraneb’ postitust ei tahtnud kirjutada. Nüüd, täna kirjutan uuest ja huvitavast kogemusest, mis mul aprilli alguses algas. 

Nimelt, otsustasin minna ‘Kohtunike kooli’. Ma olen juba päris pikka aega mõelnud kohtunik olemise peale, kuid koguaeg on olnud kuidagi kõike muud jne. Ma arvan, et mu üsna raske põlvevigastus, mis mind jalgpallist rohkem kui pooleks aastaks eemale jättis/on jätnud andis viimase tõuke end kursustele kirja panemiseks. Kogu see hirm, et võin kaotada jalgpalli, mis on mulle nii oluline, andis mulle viimase tõuke. Niisiis panin end kursustele kirja juba jaanuaris, kuid kursused ise hakkasid alles aprillis.
Kokku oli mul ‘Kohtunike kooli’ raames 7 kogunemist. Kuna tegemist oli Tallinna naiste kursustega, siis oli meid ca 10. Üpris vägev oli näha, kuidas kursustel olid nii erinevas vanuses naised. Oli umbes minuvanused ning siis oli minust 10-20 aastat vanemad naised.

Esimesed viis kogunemist olid loengud. Rääkisime läbi kõik 17 jalgpallireeglit ning arutasime läbi mänguolukordi. Kohe esimeses loengus saime oma jalgpallireeglite raamatu, mida kasutasime ning kohtlesime kõik nagu õpikut või piiblit. Tavaliseks muutusid kella üheksased jalutuskäigud A le coq arenalt koju.

Igas loengus kuulsime oma koolitaja Hannes Kaasiku suust läheneva eksami kohta. Esimestes loengutes ma sellele eksamile üldse ei mõelnud, käisin kohal, mõtlesin kaasa ning kordasin kodus. Nii umbes neljandast loengust alates hakkas juba vaikselt koitma, et järgmine nädal on eksam ning ma pean sellele juba mõtlema hakkama.

Enne eksamit oli meil ka praktikatund (1.5 tundi tegelikult) koos Karolin Kaivoja ja Neeme Neemlaidiga. Harjutasime liputehnikt ning abikohtuniku jooksutehnikat, samuti ka peakohtuniku käemärke ning kuidas vaadata suluseisu. Seal tegin ka oma esimesed jooksusammud peale poolt aastat. Sealt tunnist sain kaasa väga hea tunde ning soov kohtunik olla kasvas veelgi.

Eksam oli esmaspäeval ehk peaaegu terve pühapäeva ma kordasin ning harjutasin. Vaatasin läbi harjutusklippe ning lugesin läbi reegleid. Naljakas, et ma seda ütlen aga mulle väga meeldis õppida neid reegleid.

Lõpuks jõudis kätte esmaspäev ning eksam. Eksamit tehes ei tundunud see üldse nii hull või raske kui me kõik olime kartnud. Kui kõigil oli eksam tehtud sõime kringlit kuni Hannes meie eksamitöid parandas. Rääkisime läbi küsimused ja vastused ning iga sekundiga pinge aina kasvas, sest keegi ei tahtnud ju läbi kukkuda. Samuti sain siis teada, et olen jälle kõige noorem kogu pundist.
Kui tagasi eksamiruumi läksime saime teada, et keegi ei kukkunud läbi oli kõigil kergendus ning olime ülimalt rõõmsad. Seejärel hakkasime saama ükshaaval kätte oma litsentsi, kaarte ning eksamitööd, et see üle vaadata. Tuli välja, et tegin kõige nooremana kursuse parima töö ning tänu sellele sain kohe kätte jalgpallikohtuniku C klassi rinnaembleemi.

Nüüd on mul käes litsents ning kaardid ja esimene mäng on juba esmaspäeval, kus saan abikohtunikuna tegutseda. Ma väga loodan, et tänu sellele saan ma olla jalgpalliga koos väga pikka aega.

Ja kindlasti soovitan ma neid kursusi kõigile, keda vähegi huvitab jalgpall. Mitte midagi pole kaotada, sellest ainult võidab.