Silt: Jalgpall

Tihe nädal // Sinisärgis ja kahe kohtuniku brigaad

Sport
Seekord tuleb juttu minu eelmisest nädalast. Toimus nii mõndagi ja kogesin samuti uusi ja ägedaid asju.

Nädala esimene pool oli nagu kõik nädalad mu elus. Käisin loomulikult koolis ja trennides. Just vahetult enne pühade algust algas aga nädal minu jaoks tegelikult. Miski polnud nii nagu tavaliselt.
Nimelt sain ma kutse U17 naiste koondise treeninglaagrisse. Vigastuse tõttu oli mul eelmine hooaeg poolik ning seetõttu ei saanud ma ka koondise poole pürgida, kuid sel hooajal on mul taaskord võimalus sinisärgis väljakule joosta. 
Laager algas neljapäeval ja kestis kolm päeva. Iga päev tegime ühe jalgpallitreeningu hallis, ühe jõutreeningu ning kaks-kolm koosolekut hotellis. 
Esimene päev oli huvitav, sest tuli kohaneda selle rütmi ja tempoga, mis laagris oli. Trennis oli samuti veidi keeruline, sest klubiga pole me suurel väljakul trenne teinud, ainult futsali ning seal tuli kohe harjuda kunstmuruväljaku laiuse ja pikkusega. Vahemaad on palju pikemad ning mäng on hoopis teine kui saalis. 
Teine päev läks veidi lihtsamaks, sest olin juba harjunud sellega, kuidas koondises asju tehakse. Treening oli samuti parem, sest olin saanud juba veidi kohaneda eelmises trennis. Minul kui keskkaitsjal oli muidugi huvitav ning raske, sest enamus asju millele keskendusime olid omased just poolikutele ja nõudsid head pallikontrolli ja triblamist. Oli korralik eneseületus, kuid sain hakkama. Ausalt öeldes jäin isegi täitsa rahule endaga. Kui teise päeva trenn oli kergem, siis jõutrenn tol päeval oli kõige raskem. Keskendusime kätele, mis jalgpalluritel üldiselt nõrk koht on ja no võin öelda, et järgmisel päeval oli keeruline voodist üles saada, sest käed olid nii valusad.
Kolmas päev oli poolik päev, sest saime juba kahe paiku koju. Hommikul trenn nagu ikka, kuid treeningul ei keskendunud me harjutustele, vaid mängisime kolm lühikest mängu omavahel. Saime proovida erinevaid koosseise ja erinevaid mängijaid erinevatel positsioonidel. Mängida mulle meeldib ja ka seal meeldis, kuigi asja tegi raskeks see, et me ei teadnud kõik üksteise nimesid jne. Jõutrenn oli lühem ning eelmise päeva omaga võrreldes ka lihtsam. 
Enne ära minekut täitsime ka hinnangu lehed iseenda kohta. Nagu ikka on iseennast jube keeruline hinnata, aga tuli hakkama saada. 
Minu jaoks ei lõppenud sellega raske nädal ning raske laupäev. Nimelt oli mul veel vaja olla piirikohtunik esiliigas sel samal laupäeva õhtul. Olin täiesti surnud ja kogu kere valutas, kuid ma ei saanud ju alt ära hüpata ehk õhtul poole kuue paiku seadsin sammud jalkaliidu halli poole. Sinna jõudes tuli välja, et teist abikohtunikku ei leitud. Mis seal muud ikka kui läksimegi kahekesi esiliigat tegema. Mulle oli see ühtlasi ka esimene mäng esiliigas ning üleüldse sel hooajal niiet närv oli mul ilmselgelt sees. Tegelikult midagi hullu polnud. Minu jaoks ei muutunud põhimõtteliselt mitte midagi, peakohtunikul oli raske. 
Ma enda arvates sain hästi hakkama ja jäin ise väga rahule. Õhtul olin surmväsinud ning kohe kui pea padjale sain magasin juba sügavalt.
Kuid see ei ole ka veel kõik. Nädala lõpetuseks oli mul pühapäeval ka veel turniir Kehras. Väljasõit oli õnneks alles 8.15 ehk magada sain üsna okeilt. Väsimus ei olnudki probleem ausalt öeldes, probleemiks oli pigem valu. Selg oli üsna läbi ja jalgae ja käte lihsavlust ei hakka ma rääkimagi. 
Ühesõnaga turniir läks nii ja naa. Oleks saanud palju paremini. Saaliturniir ja nagu ikka on seal palju lahmerdamist, kuid kuidagi saime neljanda koha peale mängitud. Hea keskmine tulemus ja ise jäin rahule, sest tuimadest jalgadest hoolimata suutsin ikkagi ühe värava lüüa.

Emotsioonid peale Kehras löödud väravat

Selline oligi minu tihe ja sisukas nädal 🙂

Peagi kirjutan juba uue postituse põneval teemal!

Dilemma // kohtunik või mängija?

Sport

Nagu varasemalt endale selgeks olen saanud, siis ilmselgelt pean ma kogu aeg olema kuidagi viisi seotud jalgpalliga. Pean tegelema jalgpalliga.  Ma ei suuda ilma selleta. 

Kõige raskem on see, et otsustada ma ei suuda. Ilmselgelt tahan ma teha kõike ja proovida kõike, kuid sadat asja korraga tehes ei saa sa kunagi millegis heaks, oskad vaid keskmiselt kõike. Mina mõtlen aga karjääri tegemisele jalgpallis ning selleks pean olema millgeis parem kui hea. Pean olema üks parimatest. Peamine küsimus ongi see, et mis see miski on?

Peamised kaks valikut on muidugi mängijakarjäär ning kohtunikutöö. Samuti on võimalus veel treeneriks olemine, sest treenerilitsentsi tegemine on üks mu peamiseid eesmärke hetkel. Ja loomulikult on minu puhul alati võimaluseks, et mu põlv lihtsalt ei pea vastu ning seetõttu kaovad peaaegu kõik valikud, kuid loodame, et nii ei lähe.

Ühesõnaga hetkel on mul mängijana hakanud jälle hästi minema. Olen naiste U17 koondise nimekirjas, mängin naiskonnas ja noorteklassis ja põlvega on ka üsna hästi (ptüi-ptüi-ptüi). Ma ise tunnen ka, et olen võimeline treenima ja mängima. See on hea tunne. Ma tunnen, et mind vajatakse ja et suudan anda endast kõik. Jah, loomulikult on mul vahest tunne, et kõik on halvasti ja ma ei taha ja ei jaksa enam, kuid tol hetkel mõtlen ma sellele, et eelmine aasta samal ajal oli kõik palju hullem. Ma meenutan seda, kui raske mul tookord oli ning mõtlen kõigele mille juba seljatanud olen. Ma olen palju tugevam, kui arvasin. Ma tean, et suudan kõik saavutada, kui tahan ja pingutan. Seetõttu olen vahetevahel tänulik oma vigastusele, sest tänu sellele olen ma palju targem ning tean ja tunnen oma keha palju paremini.

Ehksiis mängijana on mul praegu hästi, kuid veidi aja pärast on keeruline, sest ma ei ole ei Messi ega Ronaldo ning mänginud olen ka üsna vähe aega, sest jalgpalluri kohta alustasin ma üsna hilja. Seetõttu tundub kohtunik olla veidi parem, sest eelmine aasta olin ma üks noorimaid tegevkohtunikke Eestis ning FIFA litsentsini on mul veel tublid 7 aastat minna. Samuti meeldib mulle väga olla kohtunik ning tulevikus näen ma end pigem professionaalse kohtunikuna, kui mängijana. Praegu tunnen samuti, et olen kohtunikuna parem kui mängijana, kuigi minu silmis on lihtsam olla mängija kui kohtunik.

Hetkel üritan oma aega jaotada võrdselt nii, et saaksin tegeleda kohtunikutööga ning samuti ka mängida. Viimasel ajal on see ka veidi lihtsam olnud, sest kohtunikuna on mul paus ehk olen saanud pühenduda rohkem mängimisele ja trennidele. Ausalt öeldes ma arvan, et kui viimased kaks-kolm kuud oleksin pidanud ka kohtunik olema, siis ma poleks vastu pidanud, sest juba ainult mängijana on graafik tihe. Iga nädalavahetus turniirid, neli korda nädalas trennid pluss jõutreeningud on vaimselt ja füüsiliselt üsna koormavad olnud. Samuti ei saa ma ju unustada kooli, mis ka üpris suure osa mu ajast röövib. Hetkel ei kujuta ma ette, kuidas oleksin saanud veel kohtunik ka olla.

Lähiajal läheb mu taaskord graafik tihedamaks. See nädal ootab mind ees kolmepäevane koondiselaager, trennid klubiga, mäng kohtunikuna (see on mu selle hooaja esimene mäng)  ning kõige lõpuks ka futsali turniir. Tuleb raske nädal, mis kindlasti nõuab aega ning pühendumist.
Järgmine nädal on veidi kergem, sest on vaid trennid ning kolm mängu kohtunikuna.

Nii mu eluke veerebki – kool-trenn-mäng 🙂

Pilt Põlva Cupilt

Uus aasta // suured muutused ja suured valikud

Sport

Uus aasta on käes ja juba on mu teel uued katsumused ja valikud. Mõtlesin, et võiksin sellest siia ka kirjutada. 


Tervis

Mul on tükk aega tervisega kõik korras olnud. Pole õnneks olnud valusid ega tõsiseid haigusi. Nüüd, kui käes on uus aasta, siis on mul umbes nädala jooksul kaks tõsist jama olnud. Eelmisel nädalal oli mul tõsiseid probleeme seljaga, kuid õnneks need on vaikselt taandunud. 
Sel nädalal on elu mu teele saatnud probleemi põlvega. Nimelt on probleem mu nö terve põlvega, mida pole opereeritud. Valu nagu sellist pole, kuid põlv on paistes. Ma ei tea veel kuidas sellega läheb, aga hetkel annan jalale puhkust. Trennid ja turniirid on sellel nädalal kindlasti välistatud. Ma ise arvan, et keha soovib puhkust, sest viimasel ajal on mu graafik turniiride ja trennide osas üsna tihe olnud. Palju turniire, kus on palju mänge ja kus ma saan üsna palju mänguaega. Annan jalale puhkust ja vaatan kuidas on, kui parem pole, siis tuleb pöörduda kuskile.
Koondis

Lisaks valudele on elu suutnud mind uuel aastal ka positiivselt üllatada. Nimelt sain ma nädalavahetusel kutse neidude U17 koondise aasta esimesele treeningule, mis toimub juba järgmise nädala pühapäeval. Ma olen äärmiselt uhke ja tänulik selle eest ja väga loodan, et saan kogunemisele minna ning endast parima anda. Järjekordne unistus mille täitumise poole olen suurt sammu tegemas. Eksnäis kuidas sellega läheb, sest kõige olulisem on see, et oleksin terve. Kui ma olen katki, siis ilmselgelt ei saa ma mängida. Niiet loodame parimat. 🙂
Suured valikud

Samuti on suured muutused toimumas ka klubis. On palju probleeme ning muutusi. Enam pole ma kindel, kas see teeb mind õnnelikuks, mis praegu on. Ma ei tea. 
On valik vahetada klubi, kuid see tooks kaasa suured sehkendused ja muutused. Peaksin tegema valiku, kuhu minna. Peaksin saama kokkuleppele ülemineku osas jne. Kõige suurem probleem oleks vast see, et ma kardan teha valet otsust. Äkki ma olen liiga paranoiline? Äkki asi pole tegelikult nii hull? Äkki ma olen lihtsalt liiga kinni enda ideaalides? Äkki on uus klubi veel hullem? Kõik need ‘äkkid’ käivad mu peast läbi igal korral, kui mõtlen klubivahetusele. Ma peaks olema 100% kindel oma soovis, kuid hetkel ma seda pole. See tähendab, et on liiga vara. Miski hoiab mind veel kinni. Ma ei tea kas see on lootus, mälestused või kohusetunne. Ma ei oska veel seda otsust teha ja nagu kõik mulle on öelnud, siis ma ei tohiks kiirustada selliste otsustega. Nii see on.
Teine valik on jääda siia. See tundub mõnel hetkel ainuõige. Mul oleks võimalus mängida ja saada mänguaega. Mul on siin kõik tuttav. Sel juhul peaks muutus toimuma mu peas. Ma peaks muutma oma suhtumist ning võibolla ka iseennast. Ma peaksin kustutama oma peast kõik, mis varem toimunud on ja mõtlema vaid tulevikule. See on raske ja keeruline, kuid see on üks mu peamistest valikutest hetkel. Praegu treenin ikka siin samas ja keskendun hooaja ettevalmistusega samas klubis. Võib öelda, et praegu ma ei puikle kuskile, vaid lihtsalt lähen vooluga kaasa ja vaatan, mis elul mulle pakkuda on. Hetkel tundub see küll ainuõige.
Kolmas valik, mis on ilmselgelt kõige lihtsam on alla andmine. See tähendaks seda, et ma paneks putsad kappi ja keskenduks millegile muule. Hetkel on mul ju võimalus veel olla kohtunik ning sellega kaugele jõuda ja samuti käiksin ma jalkat ikkagi vaatamas, ehksiis jalgpall ei kaoks mu elust mitte kuhugi. Lihtsalt enam mul poleks trenne ja mänge.
See on üks mu valikutest, kuid ma ei ole allaandja ja see ei tundu üldse õige. Ma arvan, et ma ei suudaks nii. Praegu on mul nii, et kui ühel päeval trenni pole, siis ma ei tea mida oma eluga teha. Ma ei oska enam teisiti. Ma olen mitu-mitu aastat elanud ja hinganud jalgpalli. Jalgpall on mu jaoks alati olemas olnud ja ma võin julgelt öelda, et suure enamuse asju oma elus olen ma õppinud jalgpalliga. Jutt ei käi füüsilistest oskustest, vaid selles mis on mu peas. Kõik teadmised ja tunded. Mu elu ei oleks sama, kui ma 10-11 aastase tüdrukuna poleks tol septembrikuu õhtul seadnud sammud Nõmmele ja trenni tulnud. Ma olen iga päev nii tänulik selle eest, et mulle on antud jalgpall. See täidab mu südant ja paneb mu naerma päevadel, mil naermine on viimane asi mida teha sooviksin. Ma armastan jalgpalli. Ma armastan jalgpalli üle kõige. Nii see lihtsalt on. Ma ei armasta mitte midagi ega kedagi mitte kunagi rohkem, kui ma armastan jalgpalli. See on tõde ja see on see, mida mina oma sisimas tunnen. Seepärast on esimesed kaks valikut kindlasti tõenäolisemad, kui see viimane. 
Lõppsõna

Tänu sellele postitusele sain ma enda jaoks selgeks ühe kõige olulisema asja: Ma armastan jalgpalli ja mitte keegi ei saa seda minu jaoks ära rikkuda. Nii see on. Jalgpall on ja jääb samaks (okeiokei, vahel tehakse reeglimuudatusi, aga põhi jääb ikka samaks). Tiimid, treenerid ja mängijad on kõik erinevad, kuid jalgpall on sama. Jah, võib muuta formatsiooni või koosseisu, kuid mängime ikka jalgpalli. 
See oli see, millest ma pidin aru saama. See on see teadmine ja arusaam milleni ma pidin ise jõudma, et see lõpikult mulle kohale jõuaks. Elus nii ongi, me tegelikult ei mõista enne, kui me seda ise kogeme. 
Lõppu panen ühe pildi Aastalõputurniiri naiste meistriliiga turniirilt, mis toimus 30.12.16

Hooaeg läbi // pool aastat viimasest postitusest

Sport

Nonii, taaskord olen ma leidnud oma tee siia. Hooaeg on läbi saanud ning peagi on lõppemas ka see minule väga huvitav ning õpetlik aasta. 
Viimasel ajal olen aina tihemini mõelnd taaskord siia kirjutama hakkamisele. Veidi mõtlesin ka, miks ma pole nii kaua midagi kirjutanud. Jäin mõtlema ning tõenäoliselt on põhjuseks see, et ma ei osanud midagi kirjutada. Ma ei osanud neil hetkedel midagi öelda toimuva kohta. Nüüd mõtlesin, et võiks. Arvan, et hakkan siia nüüd üsna tihti uusi postitusi kirjutama, kuid eks näis kuidas sellega läheb.
Ühesõnaga on mul hea meel, et olen taaskord kirjutamas.

Viimane postitus siin blogis oli 21. juuni. Tookord olin juba trennides. Põlv pidas kenasti vastu, kuid julgust polnud veel. Ma usun, et võiksin rääkida, mis toimus ja kuidas mu keha sellele kõigele on vastu pidanud.

Ehksiis, see hooaeg. Eelmise aasta septembris läks mu põlv esimest korda nö katki ning operatsioon oli eelmise aasta detsembris. Pallitrenni tulin tagasi selle aasta mais. Alguses oli raske. Tiimis ning klubis olid toimunud väga suured muudatused ja see nõudis juba kohanemist, lisaks veel põlv. Põlv, mis oli üsna niru. Esimesed trennid ei teinud ma põhimõtteliselt mitte midagi kaasa. Trenni lõpus mängides olin samuti väravas ja üritasin võimalikul vähe midagi teha. Ma kartsin tohutult. Käisin esimese kuu lõpuni nii, et peale igat trenni nutsin kodus ja lubasin, et lõpetan ära. Ma ei olnud harjunud sellega, et pean end tagasi hoidma. Ma arvasin, et ei suuda enam kunagi mängida.
Kuid, esimene kuu sai läbi ning hakkas kergem. Juba julgesin teha kaasa korralikult jne. Terve juuni kuu tegelesin sellega, et taaskord platsile naasta. Kooli polnud ehk jooksin kogu aja jõusaali ja trennide vahel. Ma õppisin oma keha tundma. Ma andsin endast kõik. Ma polnud kunagi varem midagi nii väga soovinud, kui tookord soovisin tagasi mängima.
Eratrennid ja harjutused, kõik tasusid ära. Juuli alguses, kui oli liigas suvepaus otsustasime treeneriga, et on õige aeg taaskord proovida. Ma tundsin, et olen valmis. Niisiis 21. juuli oli minu tähtpäev. Ma olin tagasi. Esimene mäng oli koduses U17 liigas. Ma olin tohutult õnnelik. Olin seda nii-nii kaua oodanud. Järgmisena olin väljakul juba naiste meistriliigas. Mõlemad mängud põhikoosseisus ning täismängud. Praegu järele mõeldes oli vist jah veidi rutakas see algus, kuid tol hetkel ma seda ei märganud, sest ma olin nii õnnelik. Sain isegi U16 koondise kutse, juba peale esimest mängu. Kogu suvi kulus mul jalgpallile.
Minust sai põhimängija U17 liigas ja üsna tihti sain ka naiskonnas mängida. Kokkuvõtteks jäi sel hooajal mu arvele 14 mängu (7 mängu naiskonnas ja 7 mängu U17 liigas) ja 1009 mänguminutit.
Üllataval kombel, ei andnud mu põlv väga tunda. Paar trenni olen muidugi valesti astunud ja korra on valus, kuid puhkan ning see läheb üle. Ma olen kohutavalt tänulik, et mul nii läinud on.
Uuel hooajal puhuvad meil klubis uued tuuled ning ma väga ootan seda, et näha, mis toimuma hakkab. Praegu teen kõvasti trenni ning loodan uuel aastal veel paremas vormis olla ja ehk ka koondiseni välja jõuda. Eesmärgid on mul kõrgel, kuid kindlasti ei unusta ma ära oma põlve, kellest kõik hetkel sõltub. Loodan, et edaspidi saame temaga hästi läbi ning probleeme ei teki.
Lisan mõne pildi ka 🙂

Lisaks sellele, et mängisin ning üritasin väravaid ära hoida, käisin väljakul ka õigusemõistjana. See oli mu esimene hooaeg kohtunikuna. Ma armusin täielikult sellesse ametisse. See on mulle nii palju juurde andnud. Ma olen tohutult õnnelik, et läksin tookord kursustele ja hakkasin pihta.
Järgmine aasta uuesti ning veel paremini. Sel hooajal jäi mu arvele 44 mängu kohtunikuna. Järgmise aasta eesmärk on vähemalt 50. Loodan, et tuleb veel rohkem.

Ühesõnaga jäin ma üsna rahule selle hooaja ning aastaga. Ma olen nii palju arenenud ja nii palju õppinud. Aasta läks nagu ameerika mägedel – üles-alla. Mina olen rahul.

Jalgpall // miks peaks?

Sport

Paljud noored ja vanad mõtlevad, millega võiks tegeleda või mis alale pühenduda. Mina jalgpallurina soovitan kindlasti jalgpalli. Jalgpall on hea nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Kindlasti on jalgpall üks parimaid alasid, et oma füüsis korda saada. Jalgpallis treenitakse kiirust, koordinatsiooni ning pallikontrolli. Ma julgen väita, et pallikontrolli või reaalset palli puudet on suures mängus üksikul mängijal (mitte tiimil) kõige vähem. Rohkem tuleb liikuda. Liikuda tuleb igas suunas, igatpidi, erineva kiirusega ja erinevatel aegadel. See tõstab olulisele kohale vastupidavuse, mida enamustes klubides treenitakse eraldi üldfüüsilise treeninguga. Samuti on seal vaja tugevat kehaehitust (korpust nagu mu kunagine treener armastas öelda), mida treenitakse jõuharjutustega. Kui palju jõuharjutusi tehakse ja kas nende tegemise teeb treener kohustuslikuks, sõltub klubist ja treenerist. Minu arvates ei peaks treener tegelikult üldse selle kohustuslikuks tegema, sest iga mängija, kes soovib endast väljakul kõik anda peaks teadma, et jõuharjutused on vajalikud. Tugev keha ja kehaehitus ei anna ainult enesekindlust oma kehas olemiseks, see aitab vältida vigastusi ja kuna jalgpall juba on selline ala, et tuleb palli ka kehaga katta, siis ilmselgelt on seda palju raskem (kui mitte võimatu) teha nõrga füüsisega.

Ehksiis jalgpalliga tõsiselt tegeledes oled ilusa kehaga, kiire, hea koordinatsiooniga ning vastupidav. Mida veel?

Jalgpall on teatavasti meeskonnamäng ja kõige rohkem õpetabki see, kuidas jagada ja teistega arvestada ning miks ei tohi teisi alt vedada. Olles osa tiimist on sul kohustused tiimi ja treenerite ees. Ma olen oma mänguajal näinud väga palju mängijaid, kes lihtsalt ei sobi tiimi, sest nad ei suuda teistega arvestada ja veavad tiimi alt. Ja arvestamine ja jagamine ei käi ainult mänguväljakul toimuva kohta. On normaalne, et igas tiimis on paar mängijat, kes ongi egoistlikud väljakul ja ei sööda eriti, kuid see annab pigem tiimile juurde, sest kui nad ei sööda on nad enesekindlad ja kui ollakse enesekindel, siis peab selleks olema mingi põhjus niiet tõenäoliselt on nad individuaalselt head mängijad. Need, kes tiimi ei sobi veavad tiimi alt muul ajal.
Samuti on jalgpallis vaja pead. Väljakunägemine on seotud ka peaga. Tuleb näha väljakut, et leida endale õige koht väljakul ja et leida õige sööt või tsenderdus. Jalgpall arendab samuti mõtlemist ja ajutööd minu arvates, sest iga sekund muutub platsil midagi. Koguaeg muutub. See tähendab, et mängija peab sekundi jooksul jõudma jälgida väljakut ning võtma vastu palju otsuseid. See tundub keeruline, kuid minu arvates on see nii tohutult võimas mõelda, et sekundi pärast (või veel kiiremini) on kõik hoopis teisiti ja ma pean liikuma või just seisma või pressima või taganema või söötu küsima või peale lööma jne.
Jalgpall on tohutult äge ala, sest kui sa ühined mõne tiimiga, siis sa saad endale super ägedad tiimikaaslased, kellest saavad su parimad sõbrad ja kellega kõike koos läbi elad. Kui tegemist on õige ja tugeva tiimiga, siis kõige vägevam on koos võitmine ja kaotamine. Minu arvates isegi kaotused on paremad, sest see kuidas tugev tiim saab kaotustest koos üle ilma, et kedagi üksikut süüdistama hakkaks on imeline. Sa ei pea kaotusvalu üksi üle elama, vaid sa saad seda jagada ning see ununeb.

Minu arvates võiks rohkem tüdrukuid leida tee jalgpalli juurde, sest jalgpall pole juba ammu ainult meeste ala. Jalgpall on ka tüdrukutele. Võiks ju proovida või mis?

Minu lemmik naismängija Flora naiskonnas ja Eesti naiste A-koondises mängiv Liis Pello on vastanud küsimusele “Miks just jalgpall?” nii:

“Kui sa tunned, et sinu süda tuksub jalgpallile, siis see ongi õige valik. Jalgpall on rikastanud minu elu erinevate emotsioonide, tutvuste ja seiklustega. See on minu kodu. Armastus mängu vastu on kõige tähtsam.”

Minu väga hea sõbranna Kadri, kes mängib samuti jalgpalli ja olime koos eelmine aasta ka Eesti koondises vastas samale küsimusele nii:

“Ma mängin, sest jalgpall on mu armastus ja see on mu lemmik ala. Ma tulin jalgpalli, sest käisin sõpradega jalkat mängimas ning mulle hakkas see meeldima ning läksingi. Nüüd ei plaanigi ma lõpetada”

Ma väga loodan, et aina rohkem noori (eriti tüdrukuid) leiavad endale jalgpalli. Ma julgen kõigile soovitada jalgpalli kõigile. Mina leidsin endale jalgpalli ning nüüdseks on see saanud mu suurimaks armastuseks. Jalgpall ei ole lihtsalt mäng minujaoks, see on elustiil. Jalgpall on nii palju mulle juurde andnud.

Mitte kunagi pole liiga hilja, et midagi uut proovida 🙂

Minevik ja tulevik ehk eelmine ja järgmine hooaeg

Sport

Eelmine (2015 a) hooaeg oli minu kui mängija jaoks üpris edukas. Ise olen ülimalt rahul, sest täitusid mitmed mu unistused.

Eelmine hooaeg

Aasta algas mulle 10. jaanuaril esimes koondise kogunemise/treeninguga. Koondise treeningule pääsemine oli olnud mu unistus juba enne seda kui kaljusse jõudsin. Ma poleks kunagi arvanud, et saan koondise trenni nii ruttu, sest tol hetkel olin mänginud klubis veidi üle aasta. Meie klubist oli veel 3 mängijat saadetud, neist kaks minu tiimist. Loomulikult oli kindlam minna ja lihtsam kohaneda. Kohal oli ca 80 Eesti parimat jalgpalli mängivat tüdrukut minu vanuses üle kogu Eesti.
Edasi esimeselt treeningult sai 40 tüdrukut. Koondise vastuse saime teada trennis, kui treener meid enda juurde kutsus. Ma kohe pakkusin, et meie klubi vanemas tiimis mängiv väravavaht sai edasi. Treener ütles selle peale, et tõepoolest sai ning lisas, et ka mina osutusin 40 valitu sekka. Seda kuuldes ma hüppasin õhku. Ma poleks kunagi uskunud, et ma nii kaugele võin jõuda. Ma olin Eesti 40 parima naismängija seas u15 vanuses. Kaljust sai edasi 2 mängijat neljast, mis on üpris hea tulemus minu arvates.
Veebruaris ja märtsis toimusid ka kaks saaliturniiri, kus kalju tiimiga käisime. Esimene turniir oli Keila Cup. Seal olime me võitmatud ning ei lasknud endale ühtegi värvat lüüa. Tulemuseks turniiri esimene koht ning minu mäletamist mööda minult ka paar väravat. Teine turniir oli Raplas toimuv Saalikarikas. Seal läks meil raskemalt kuna väravavahti polnud. Paljud mängud lõppesid penaltidega ning mina olin penaltites puurilukk. Võitlesime välja kolmanda koha.

Kevadel toimus 3 koondise kogunemist 40 mängijaga. See oli kõige huvitavam aeg, sest enam polnud inimesed oma tiimiti, vaid ka suhtlesid teistega jne.
Mais algasid ka meistrivõistlused. Meie tiimi jaoks oli algus üpris rabe ja ilmselgelt oli meil kõikidest tiimidest peaaegu kõige rohkem uusi mängijaid, kellel mängukogemust eriti polnud. Kevadvoorude keskel hakkas jua sujuma, kuid lõpus tegid mitmete võtmemängijate puudumised oma töö.
Juuni lõpus pidi toimuma koondiselaager. Tegemist oli laagriga, kus mängijaid oli juba vaid 29. Mina jäin kahjuks haiguse tõttu laagrist ja Tallinn cupist eemale.
Juulis oli koondise ja liiga puhkus. Juulis sain uusi kogemusi Fc Flora korraldatud Real Madridi laagris. Oli huvitav hispaania treenerite käe all treenida ja sealt sain uusi tutvusi ja sõpru teistest klubidest. See oli ülimalt arendav, sest mängisin grupiga, kus mängisid minust enamjaolt vanemad koondise poisid, kes tõepoolest mängisid ülimalt hästi.
Augusti alguses oli koondiselaager 29 mängijaga. Seal olin täiesti olemas ja seal oli ülimalt tore. Sain nii palju teadmisi juurde ja sain mängida algkoosseisus treeningmängu Sunderlandi akadeemia vastu. Samuti sain endale uusi sõpru Inglismaalt.

Augustis algas ka taaskord liiga. Seal läks meil nagu läks. Oli võite oli kaotusi. Hea on see, et saime tiimiga oma vigadest aru ning töötasime nende kallal ja tänu sellele läks iga mäng aina paremini. Mulle meeldis, kuidas iga kaotuse ja iga võiduga meie meeskonna vaim kasvas. “A true team wins and loses together” 
Augusti lõpp oli kindlasti mu aasta tipp. Mind valiti 18 parima mängija sekka ja sain mängida koondise eest Balti turniiril. Esimesel mängul saime 3:1 võidu Läti üle. Mina sain alustada algkoosseisust. Ei saa kirjeldada seda tunnet, kui astud väljakule kandes Eesti koondise vormi. Lauldes eesti hümni publiku ees, kus on mulle kõige tähtsamad inimesed (mu pere ja sõbrad). Mängides ja minnes igasse olukorda täie tõsisuse ja pühendumisega. Teine mäng oli Leeduga, kus saime raske 1:0 võidu. Alustasin varust ning see oli huvitav kogemus. Sain mängu ja mängisin. Olin
uhke. Ja kui kõlas lõpuvile olime me Baltikumi parimad. Olime võitnud Balti turniiri.

Septembris tulid mu hooaja esimesed väravad, mis tulid kaks mängu järjest ja mõlemad karistuslöögist.
Semptembri lõpus. Täpsemalt 24. september sain vigastuse ning nüüd olen siiamaani väljas.

Minu löödud värav 10. septembril Maardus, FC Maardu vastu.

Järgmine hooaeg

Operatsioonile saan ma detsembri lõpus või jaanuari alguses ning taastumine on 6-8 kuud. Ma loodan, et see taastumine ei takista mul kohtunikulitsentsi tegemist, sest see on samuti üks mu unistusi juba pikka aega.
Kui hästi läheb saan juunis-juulis juba mängijana väljakule. Nüüd on vaja kuulata arstide sõna ja olla positiivne.