Ka minu elus on olnud hetki, mil igapäevaelu raskused matavad mu enda alla. Kui tundub, et väljapääsu pole. Kuid on jäänud veel üks võimalus, jagada oma muret. Seepärast jagan ka mina oma tõsielul põhinevat lugu, mis on põnev, keeruline ja mõtlemapanev. See lugu on hea näide sellest, et ei tasu suletud ukse taga taguda, kui kõrval on mitu ust avatud ja kutsuvad avasüli sisse. Kui seda meeles pead, oskad oma elus need hetked ära tunda ning tunned end õnnelikumana.
Nüüd aga algusest. Olin kõigest teise klassi plika, kui käisin esimest korda staadionil vaatamas jalgpallimängu. Ei oska siiani öelda, kas see oli pleekinud muru, tummine õllelõhn või pisarad väravalööja silmis, mis minus tekitas kustutamatu mälestuse ning tungi ka ise sellest osa saada. Mu pettumus oli aga suur, kui pärast emale oma soovist jalgpallitrenni minna rääkimist ta julgustava õlapatsu asemel mind hoopis manitses. “Jalgpall ei ole tüdrukute ala,” lausus ta.
See lause pani mulle piduri peale aga ajutiselt, sest juba viienda klassi alguses tahtsin taaskord jalgpallitrenni minna ning suutsin end sel korral ka piisavalt kehtestada. Algus oli raske: ma ei osanud midagi ning kuna uusi huvilisi oli vähe, siis hakkasin juba esimese nädala lõpus treenima päris naiskonnaga, kus mängijad olid juba aastaid jalgpalliga tegelenud. Üsna ruttu sain ma aga meeskonna toimimisest aru ning mõistsin, et naudin meeletult meeskonnatööd. Esimesel aastal jalgpallis sain ma ka oma esimese juhtimiskogemuse, olles oma naiskonna kapten. Selles rollis sain ka esimest korda aru, et mulle meeldib juhtida ning kui mind edaspidi erinevates võistkondades kapteniks valiti, sain ka kinnituse, et mingid juhiomadused ja -oskused on mul olemas.
Mida aeg edasi, seda rohkem ma armusin jalgpalli. Ma nautisin seda, et mul on meeskond, kellega ka vabal ajal aega veeta. Mulle meeldis, et sain käia trennides ja mängudel. Uhke tunne oli öelda: “Jah, ma olen tüdruk ja ma mängin jalgpalli”. Kõik oli justkui imalas romantilises komöödias, kus mitte midagi valesti ei lähe: jõudsin noortekoondisesse ning kõrgliiga naiskonna koosseisu. Nende kahe saavutuse tagajärjel tekkis minus suur tahe saada professionaalseks jalgpalluriks – miski, mis oli varem tundunud täiesti võimatu ja utoopilisena.
Kui olin 13 ning lõpetamas oma esimest hooaega noortekoondises, juhtus aga midagi, mida ma oodata ei oleks osanud. See sombune septembrikuu õhtu muutis mu elu täielikult. Nimelt ühel täiesti süütul liigamängul murdsin oma põlve.
Sellele õhtule järgnes segane ja hirmuäratav sündmusterägastik, mis mõnes mõttes kestab veel tänagi. Arstid, füsioterapeudid, kipsid, kargud, MRT-uuringud ning lõpuks päev enne aastavahetust operatsioonilaud. See teekond oli ühe kolmeteistaastase tüdruku jaoks murdev. Sel hetkel tundsin, et kogu mu maailm ja mu suur unistus kukkus kokku. Tagasi vaadates näen ma end justkui helendava pulgakesena (glow stick – inglise keeles), mis pidi murduma enne kui helendada sai. Sel hetkel ma seda nii näha ei suutnud.
Küll aga ei olnud kõik päris sünge, sest avastasin enda jaoks kirjutamise. Hakkasin oma läbielamisest ja kogetust blogi kirjutama ning minu üllatuseks läks see ka teistele inimestele korda. Sain palju positiivset tagasisidet ning mõistsin, et kirjutamine on miski, mida mulle meeldib teha ning mis mul ka hästi välja tuleb.
Kirjutamine oli ka minu järgmise eluetapi võtmesõna. Ei, ma ei loobunud kohe oma suurest unistusest saada professionaalseks jalgpalluriks, sest jätkasin pärast vigastust mängimist ning rasket tööd. Küll aga avastasin selle vigastusperioodi käigus kirjutamise ning üsna pea sain aru, et tahan kirjutada tekste, millel on jõud ja võim ning selle kaudu leidsin ma tee Eesti Õpilasesinduste Liitu, kus sain õpilaste õiguste eest sõna otseses mõttes seista. Alustasin seal lihtsalt vabatahtlikuna, sest põhiline fookus oli endiselt jalgpallil.
Kaks aastat pärast operatsiooni tuli aga teine pauk: ma murdsin ka oma teise põlve. Sel korral oli mulle selge juba väljakul lebades, et jalgpalluriks mul enam võimalik saada ei olnud, sest füüsis ei peaks sellisele koormusele lihtsalt vastu. See murdis mu täielikult. Proovisin meeletult leida võimalusi, kuidas saaksin ikkagi jätkata, sest tundsin, et kui ma ei mängi jalgpalli, siis ma ei ole mina. Nii ma tagusin paaniliselt ukse taga, mis oli juba täielikult sulgunud.
Õnneks leidsin ma veidi aja möödudes teise ukse, mis oli pärani lahti – huvikaitse. Olin juba pisut aega olnud seotud noortevaldkonna ja huvikaitsega, kuid nüüd oli mul aeg ja energia, et sellele ka keskenduda. Nii jõudsin ma Eesti Õpilasesinduste Liidus olla nii valdkonnajuht, aktivist, peakorraldaja kui ka juhatuse aseesimees. Sain kaasa rääkida ministeeriumites, anda intervjuusid ning kirjutada arvamusartikleid. Ühtlasi suutsin pahameelt tekitada poliitikutes ning mõistsin tänu sellele, et ajakirjandus on see, mida teha tahan, ning seni, kuni sinna jõuan, tahan noorte eest ühiskonnas seista.
Sellel teel olen olnud nii õpilasesinduses, Eesti Õpilasesinduste Liidus, Eesti Noorteühenduste Liidus ning nüüd tegutsen Eesti Üliõpilaskondade Liidus. Usun, et ma ei oleks seda kutsumust ja neid võimalusi leidnud, kui ma ei oleks jalgpallimaailma ukse taha jäänud. See pani mind mõistma, et tegelikult on mingid asjad meile elus ette määratud – jah, tööd peab tegema ning asjad ei tule lihtsalt, kuid siiski on oluline märgata, kui juba mitmendat korda peaga vastu seina jooksed, et äkki tuleb minna hoopis teises suunas.
Minu mõttemaailma suletud uks sai siin avatud, kuid mõned uksed jäävadki suletuks. Oluline on seda mõista ning nii leida saatuse abil need rajad, mis just sulle määratud on. Mõtle ka sina mõnel hetkel, mil tundub justkui jookseksid peaga vastu seina, kas see on see asi, mis on päriselt sinu oma ning mida sulle tõsiselt teha meeldib. Tõsta pilk üles ja vaata ümberringi – ehk on miskit muud, mis sind juba avasüli ootab.
Aniiratak 