Naiste ja meeste võrdõiguslikkus tähendab, et inimestel on sarnased õigused, kohustused ja võimalused kõigis eluvaldkondades, olenemata soost. Praktikas tähendaks see seda, et sugu ei mõjuta poiste ja tüdrukute haridusteed ning naiste ja meeste töökarjääri ning pereelu. Ometi see nii ei ole, sest eksisteerivad erinevad töö- ja pereelu stereotüübid: tegevusalad, mis on “naistetööd” ja tegevusalad, mis on “meestetööd”. Minu silmis on kentsakas, et 21. sajandil, mil käime kosmoses ja arendame iga päev uusi tehnoloogiaid, on ikkagi vajadus rääkida naiste õigustest. Taustal on tunda iganenud mentaliteeti “Naine sobib ainult pliidi ja rusika vahele”. Soolist võrdõiguslikkust maailmas otsustan vaadelda kahe aspekti abil: töö- ja haridustee ning pereelu.
On tehtud palju uuringuid, mis on jõudnud järelduseni, et sooline ebavõrdsus haridusteel on otseselt seotud tekkiva majandusliku kahjuga. Seda just seetõttu, et paljudes riikides eelistatakse andekale tüdrukule keskpärast poissi ning seepärast läheb talent kaduma ning tulemus on kehvem kui oleks olnud tüdruku puhul. Lisaks on leitud, et kui tüdrukud saavad parema hariduse, siis väheneb laste surmade arv ning järgmine generatsioon on intelligentsem ning suurema tõenäosusega edukas. 2020. aasta märtsis välja antud UNESCO brošüüris on välja toodud, et paljudes madala sissetulekuga riikides on olukord võrdse hariduse osas paranenud, kuid neljandikul neist riikidest pole olukord võrreldes aastaga 2000 muutunud. Tööturul näitab enim ebavõrdsust see, et keskmiselt saavad naised samal positsioonil töötavatest meestest 20% vähem palka. Eestis on palgalõhe 2019. aasta seisuga 17,1%. Minu arvates peaks olema elementaarne, et kõik lapsed saavad oma soost või päritolust olenemata võrdsed võimalused haridust omandada. See on maailmale suures plaanis tegelikult ka kasulikum, sest esiteks on maailmas naisi rohkem ning kui naised töö- ja teadusturult kaotada, siis ei oleks see mitte kuidagi maailma majandusele ja heaolule kasulik. Teiseks tekib kõiki tüdrukuid ja naisi kaasates konkurents, mille tulemusena jõuavad olulistele positsioonidele need, kes on tõesti pädevad ja oma alal tugevad, mitte need, kes lihtsalt valikus olid. Rääkimata sellest, et kui kaotada palgalõhe, siis suureneb taaskord konkurents ning töökohad täituvad inimestega, kes on pädevamad kui varem, sest nad peavad töökoha nimel rohkem pingutama.
Kui liikuda edasi naiste ja pereelu juurde, siis teavad kõik, et naistelt eeldatakse kodu korrashoidu ning rohkelt laste sünnitamist ning nende eest hoolitsemist. Tavapäraselt peaks mees käima tööl ning perekonda ülal pidama. Selle stereotüüpse maailmapildi võtab hästi kokku ütlus: “Mehe kodu on maailm ja naise maailm on kodu”. Minu arvates on see tobe raamistik, millesse küll eelkõige naisi, kuid tegelikult ka mehi suruda. Leidub ju paljusid naisi, kes eelistavad teha karjääri ning kes ei soovi lapsi. Samuti leidub mehi, kes eelistaksid kodus laste eest hoolitseda ning kodu korras hoida. Ma ei väida, et ei leidu neid, kes soovivad täita pereelus just seda rolli, mis on neile ette nähtud, kuid ma usun, et kõigile naistele peaks andma võimaluse teha karjääri ning ei saa pahaks panna kui nad sealjuures eelistavad seda perele. Hetkel on olukord väga paljudes riikides ikka veel selline, et kui naine lapsi ei saa, siis on tegemist kasutu elemendiga, kes on ühiskonnas ainult teistele koormaks. Seda isegi siis, kui naine on väga kõrgel positsioonil tööl. Kui aga täisealine mees elab ilma pereta ning töötab samaväärsel või isegi madalamal positsioonil, on tegemist millegi väga normaalsega. Jacqueline Scotti 2006. aastal läbi viidud uuringus tuleb välja, et abielu on endiselt inimeste jaoks väga suure tähtsusega ning abielu populaarsus ühiskonnas ei ole vähenemas. Kõige rohkem muret tekitav on aga see, et paljudes arenenud riikides ollakse endiselt arvamusel, et naine peab olema ema, et ta elu oleks õigustatud. Minu arvates on siinkohal tegemist aga topeltstandardiga, sest keegi ei ütle meestele, et kui nad ei täida mingit rolli, näiteks ei saa järglasi või ei loo peret, on nende elu tähtsusetu. Õnneks on riike, kus selline suhtumine on muutumas ka paremuse poole. Näiteks on Hispaania abielulepingus sees klausel, mis kohustab meest osalema kodutöödes ning jagama kodu korrashoidmise vastutust oma naisega. Uuringud on näidanud, et see punkt on tõstnud meeste osalust kodustes töödes ning märgatavalt on kasvanud meeste teadlikkus kodustest töödest ja masinatest ning mehed on muutunud lähedasemaks oma lastega. Ühtlasi aitab see kaasa ka tervislikuma lähisuhte saavutamisele, sest naine ei tunne ennast üksi ning tänu ühistele jagatud kodutöödele puutuvad partnerid ka rohkem omavahel kokku ning veedavad üheskoos rohkem aega.
Kokkuvõtteks võib tegelikult tõdeda, et soorollide kadumine on alanud, kuid siiski leidub väga palju inimesi, kelle maailmavaated on väga vanameelsed ning isegi vaenulikud naiste suhtes. Siiski on õnneks märgata väikest kasvu võimaluste haridusalases võrdsustumises arengumaades, kus tüdrukutel tekib üha rohkem võimalusi samuti haridust omandada. Samuti areneb ka tööturg ning loodetavasti kaob lähi aastakümnetel ka palgalõhe, sest see tegelikult kahjustab tööturgu ja majandust. Loodetavasti muutub peatselt ka naiste roll ühiskonnas ja ka lastetu naine muutub väärtuslikuks ühiskonna osaks ning noortele tüdrukutele ei suruta enam maast madalast ema- ja koduhoidjarolli peale.
UNESCO #HerEducationOurFuture 08.03.2020
Scott, J. (2006). Family and Gender Roles: How Attitudes Are Changing.
Aniiratak 