Eesti Vabariik, mis on iseseisvust nautinud nüüdseks pea 30 aastat, kuulub väikesele riigile kohaselt paljudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, et säilitada riigi iseseisvus ja suveräänsus. Nende organisatsioonide hulgast leiame ka Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk NATO, mille liige Eesti on juba alates 2004. aastast. NATO loodi aastal 1949. aastal, kuid ainult poliitilisest organisatsioonist tänapäeval tuntud militaarstruktuur tekkis Korea sõja ajal Ameerika Ühendriikide algatusel. Vastmainitud organisatsioon põhineb liikmesriikide kollektiivkaitsel, mille kohaselt nõustuvad liikmesriigid välise rünnaku korral vastastikust kaitset osutada. NATO-l on 30 liikmesriiki ning lisaks Eestile leiab nende hulgast ka näiteks USA, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia, kuid näiteks meie naaberriik Soome pole NATO-ga liitunud. Kuigi kollektiivkaitse välise rünnaku korral tundub väga võimas, leidub siiski erinevaid arvamusi seoses sellega, kas Eesti peaks kuuluma NATO-sse või mitte.
Esimene ja peamine põhjus, miks Eesti Vabariigil on kasulik kuuluda kollektiivkaitsel põhinevasse rahvusvahelisse organisatsiooni on lihtne – meil on keeruline end ise kaitsta ning teiste abi on meie iseseisvuse ja suveräänsuse säilitamise aspektist äärmiselt oluline. Meie kaitseväel pole isegi õhu- või mereväge ning ka maaväe varustus, suurus ja väljaõpe pole suurte armeedega mitte kuidagi võrreldav. Igapäevaelus kodanikud tõenäoliselt kaitseväe olemasolu tähtsust ei märka, sest igal päeval – jumal tänatud – pole riigi territooriumi vaja kaitsta. Siiski ei tasu unustada, et geograafiliselt paikneme me endiselt olulises kohas ning meil on ühine piir magava lohega, kes iga hetk ärgata ning rünnata võib. Selle ennetamiseks ning ka hullema tõrjumiseks vajame väikese riigina välist abi ning seetõttu viibivad Eestis NATO sõdurid, kes näiteks turvavad Eesti õhuruumi, sest seda võimekust meil endil pole. Ühtlasi on meile kasulik, et võimalikud välisvaenlased teaksid, et kui ründavad Eesti Vabariiki, siis astuvad nende vastu veel 29 maailma riiki ning nende hulgas on hetkel vaieldamatult võimsaima armeega USA ning oma mereväe poolest tuntud Suurbritannia. See informatsioon aitab paljusid konflikte ennetada ja ära hoida, sest hetkel on juba ainuüksi USA piisavalt tugev, et ei Hiina ega Venemaa ei soovi endale Ameerika Ühendriikide armeed vastu.
Teine oluline põhjus, miks Eesti Vabariigil on kasulik kuuluda NATO-sse on väljaõpe. Tänu NATO õppustele ja välismissioonidele on eesti sõduritel võimalus saada päris kogemus sõjaolukorras, sest õnneks igapäevaselt meil Eestis sõjaolukorda ei ole. See aitab kaasa meie enda kaitseväe arengule ning meie sõdurid tunnevad end kindlamalt oma ülesannetes. NATO toetab ka meie kaitseväe kõrgeid juhte, kes saavad NATO õppuste, koolituste ja missioonide abil pädevamaks ning saavad seda pädevust Eestis edasi õpetada. Ka puhtalt varustuse osas on Eesti sõduritel huvitav, sest meie kaitseväe varustus ei ole ligilähedalgi sellele, mis täna maailma tipptegijatel on. Ometigi tekib eesti sõduritel väike võimalus proovida liikmesriikide varustust ning seekaudu saada rohkem teada selle kohta, mis neile võib vastu tulla. See aitab tegelikult ka eestlastel hoomata seda, milline on suurriikide võimekus ning millise armee vastu peaks Eesti Vabariik muidu üksinda seisma.
Samas näiteks meie naaberriik Soome, kes on meile paljudes valdkondades eeskujuks, ei ole teadlikult veel NATO liikmesriik. Soome küll teeb tihedalt koostööd NATO-ga erinevate missioonide ning õppuste kaudu, kuid riigi selge soov on olnud olla militaarselt neutraalne. Kuna Soomel on siiski arvestatav sõjaväe võimekus, siis on see valik ka põhjendatud, sest oma riigi kaitsmisega saavad nad ise hakkama. Samuti on soomlased välja toonud, et nende arvates oht on isegi väiksem, sest NATO-ga liitudes saadaksid nad Venemaale selge signaali, et astuvad nende vastu. Hetkel naudib soome aga halli tsooni boonuseid. Eesti puhul oleks olukord keerulisem, sest meie puhul võiks samuti kehtida lootus, et NATO-sse mittekuulumine näitaks Venemaale, et meil puudub soov nende vastu seista. Samas tähendab see suuri kulusid riigieelarvest, sest sel juhul peaksime oma kaitseväge reformima nii, et tuleksime ise territooriumi kaitsmisega toime. Niivõrd väikese riigina tekib aga küsimus, kas see on mõistlik kulutus. Teiselt poolt aga võib NATO-sse mittekuulumine tuua kaasa ka majanduslikku kasu, sest on vaba võimalus kaubelda näiteks Venemaaga ning neilt parematel tingimustel näiteks maagaasi osta.
Nii nagu ka siit kokku võib lugeda on Eesti Vabariigi jaoks NATO liikmesriigiks olemisel rohkem plusse kui miinuseid. Hetkel, ja tegelikult tõenäoliselt ka mitte kunagi, ei saa Eesti end võrrelda naaberriigi Soomega, kelle armee suurus ületab nii mõnegi suurriigi oma. Eesti puhul on oluline olla igal hetkel valvel ning valmis oma territooriumi kaitsta – seda oleme ajaloos juba korduvalt näinud, sest asume geopoliitiliselt keerulises kohas. Vaadates aga Eesti kaitseväge, kus puudub õhu- ja merevägi ning maaväe varustus on kaugel modernsest, peab igaüks tõdema, et ilma välise abita ei tuleks meie riigi iseseisvuse ja suveräänsuse säilitamisest midagi välja. Ka puhtalt teoreetiliselt on hea, et meie tagataskus on trump, et meid rünnates sekkuvad ka USA ja Suurbritannia. Loomulikult annab NATO ka hea võimaluse eesti sõduritel välismissioonidel kogemust saada ning tipptasemel varustusega tutvust teha. Seda kõike arvesse võttes, tuleb nentida, et NATO on Eesti jaoks hetkel parim võimalus ning hetkeseisuga vähemalt on sellest kindlasti rohkem kasu kui kahju.
Aniiratak 