Nii mõnigi on sattunud olukorda, kus Instagrami konto privaatsõnumitesse kirjutab tundmatu konto ettepanekuga tulla neile brand ambassadoriks ehk brändisaadikuks.
Rämpsposti meenutav tekst ning kahtlane konto lööb tavaliselt peas tööle häirekella, et selle sõnumi peaks kustutama. Otsustasin sel korral viia läbi eksperimendi, kus kustutamise asemel lähen ettepanekuga kaasa ning vaatan, kas see on päriselt ka rämps ja pettus või on sellest mulle ka mingi kasu.
Üldiselt kasutatakse suunamudijaid turunduses selleks, et muuta bränd potentsiaalsele kliendile omasemaks ning lähedasemaks, jagades seda sisulooja isikliku kogemuse ja soovituste kaudu. Samuti on suunamudijate kasutamine lahenduseks tänapäeva turunduse ühele suurele kitsaskohale: inimeste ümber on nii palju infot ja reklaami, et neil on tekkinud vastureaktsioon sellest infoküllusest mööda vaadata. Seega on suunamudijate kasutamine kaudne reklaam, mida tarbija ei pruugi kohe eemale tõrjuda.
„Päris hea algus,” mõtlesin omaette, kui vaatasin ainsat postitust, millel oli kõigest firma logo.
Suunamudijate kasutamisel on ka puudujääke: iga suunamudija, kelle ettevõte valib oma brändisaadikuks, muutub teatud hulga potentsiaalsete tarbijate jaoks ettevõtte üheks näoks. Seega hakatakse suunamudija tegemisi ja olemust seostama kindla brändiga. Seepärast on koos väga paljude erinevate suunamudijatega töötavatel ettevõtetel keeruline saavutada usaldust ja tutvustada oma brändi. Sel põhjusel tundub mulle, et sellise laialdase saadikute otsimise eesmärk on hoopis midagi muud.
Esimene sõnum võõralt kasutajalt
Algselt kirjutas mulle Instagrami konto @eezze_deal, millel oli sel hetkel üks postitus, üks jälgija ning üks konto, mida kasutaja ise jälgis. „Päris hea algus,” mõtlesin omaette, kui vaatasin ainsat postitust, millel oli kõigest firma logo. Lugesin läbi sõnumi, milles kutsuti tegema koostööd ühe välismaise ehtebrändiga.
SÕNUM BRÄNDILT
Hey dear! 🥰 @Freya.treasures would love to have you on the team!
Please send them a DM saying “COLLAB” and they will explain the amazing benefits of joining! X
Brändi enda konto oli pisut usaldusväärsem. Kontol oli üle 600 000 jälgija ning postitusi üle 400. Saatsin ehteid müüvale kontole sõnumi, mida paluti teha esimeses teates. Kirjutasin kõigest trükitähtedega „COLLAB” ning vähem kui minutiga sain vastuse.
Kontakt brändi endaga
Ka see vastus sarnanes väga stamptekstile, kuid oli pisut personaalsem, sest sõnumis oli ka selle isiku nimi, kes minuga suhtles. Esimene sõnum väga informatiivne ei olnud, sest sain kõigest teada, et kohti nende brändisaadiku kohale on piiratult ning ettevõtte ehted on kaetud kvaliteetse kullaga ja 100%-liselt allergeenivabad.
Seda enam tekitas pakkumine minus lootust.
Sellele sõnumile vastasin, et olen huvitatud ning sain järgmise sõnumi, mis oli rohkem informatiivne. Sain teada, et brändisaadikuna saan endale tasuta valida kolm ehet nende e-poest, sooduskoodi, mis annab kasutajale 20% allahindlust ning iga kord, mil minu koodi kasutatakse, teenin mina 10 naela. Lisaks saan koostöö kaudu võimaluse kasvatada enda jälgijaskonda, sest nad jagavad mind oma profiilil, ning viimaseks osalen igakuises loosis, mille võitja saab endale 1000 naela.
Selle pakkumise lõpus oli ka küsimus, kas sellised tingimused mulle sobivad. Kirjutasin vastu küsimuse, mida pean ise vastutasuks tegema, sest tasuta lõunaid ei eksisteeri.
Sellele küsimusele saadeti vastu järjekordne stamptekst lingiga, mille kaudu saan endale tasuta ehteid valida, ning pärast tellimist saan ka personaalse allahindluskoodi, mida oma jälgijatega jagada.
„Liiga hea, et tõsi olla” pakkumine osutub siiski targaks turundusstrateegiaks.
Suundusin kohe e-poodi ning mind tabas jahmatus, sest hinnad olid päris krõbedad: kõige odavam ehe jäi 20–30 euro kanti, enamjaolt maksid ehted ikkagi üle 50 euro. Seda enam tekitas pakkumine minus lootust, sest pidin saama oma 140-eurose ostukorvi täitsa tasuta ning vastu ei pidanud esialgu pakkuma midagi.
Tasuta lõunad
Asusin tellimust vormistama, kuid siis avastasin, et kohaletoimetamise eest pean välja käima 35 eurot. Kiire arvutus ütles, et pean ehete eest, mida ma enne isegi ei tahtnud, maksma 35 eurot, ning selleks, et see tagasi teenida, peab minu jälgijaskonnast olema vähemalt neli inimest nõus minu koodiga neid ehteid ostma. See tundus mulle ebareaalne ning eriti siis, kui ka nemad peaksid maksma transpordi eest üle kolmekümne euro. Kuid nii see ei ole, sest brändisaadiku koodiga on võimalik saada kiire ja turvaline kohaletoimetus täiesti tasuta. Seega ei ole probleem kauges Eestis, vaid hoopis selles, et brändisaadikuks kandideerides peab ikkagi ettevõttele raha välja käima.
Sel juhul tekib minul suur küsimus, kas 35 eurot on ikka kõike seda väärt, ning esmapilgul „liiga hea, et tõsi olla” pakkumine osutub siiski targaks turundusstrateegiaks, sest selle summa käivad välja inimesed, kes muidu sellest e-poest poleks midagi ostnud. Minu arvates on see 35 eurot ka selle laialdase kampaania eesmärk, sest juba ettevõtte profiilil on näha kümneid erinevaid brändisaadikuid ning stampteksti meenutava sõnumi said kindlasti peale minu veel vähemalt kümned, kui mitte sajad ja tuhanded teised kasutajad. Kui isegi mõned neist kontodest 35-eurose ostu sooritavad ning ettevõtte sooduskoodi oma kontol jagavad, siis jääb ettevõte juba plussi, sest stampteksti saatmine ei nõua palju ressurssi.
Lugu ilmus Neljanda Dimensiooni väljaandes 4jaleht 26. veebruaril.
Aniiratak 