Sport – Lehekülg 2

Dilemma // kohtunik või mängija?

Nagu varasemalt endale selgeks olen saanud, siis ilmselgelt pean ma kogu aeg olema kuidagi viisi seotud jalgpalliga. Pean tegelema jalgpalliga. Ma ei suuda ilma selleta.

Kõige raskem on see, et otsustada ma ei suuda. Ilmselgelt tahan ma teha kõike ja proovida kõike, kuid sadat asja korraga tehes ei saa sa kunagi millegis heaks, oskad vaid keskmiselt kõike. Mina mõtlen aga karjääri tegemisele jalgpallis ning selleks pean olema millgeis parem kui hea. Pean olema üks parimatest. Peamine küsimus ongi see, et mis see miski on?

Peamised kaks valikut on muidugi mängijakarjäär ning kohtunikutöö. Samuti on võimalus veel treeneriks olemine, sest treenerilitsentsi tegemine on üks mu peamiseid eesmärke hetkel. Ja loomulikult on minu puhul alati võimaluseks, et mu põlv lihtsalt ei pea vastu ning seetõttu kaovad peaaegu kõik valikud, kuid loodame, et nii ei lähe.

Ühesõnaga hetkel on mul mängijana hakanud jälle hästi minema. Olen naiste U17 koondise nimekirjas, mängin naiskonnas ja noorteklassis ja põlvega on ka üsna hästi (ptüi-ptüi-ptüi). Ma ise tunnen ka, et olen võimeline treenima ja mängima. See on hea tunne. Ma tunnen, et mind vajatakse ja et suudan anda endast kõik. Jah, loomulikult on mul vahest tunne, et kõik on halvasti ja ma ei taha ja ei jaksa enam, kuid tol hetkel mõtlen ma sellele, et eelmine aasta samal ajal oli kõik palju hullem. Ma meenutan seda, kui raske mul tookord oli ning mõtlen kõigele mille juba seljatanud olen. Ma olen palju tugevam, kui arvasin. Ma tean, et suudan kõik saavutada, kui tahan ja pingutan. Seetõttu olen vahetevahel tänulik oma vigastusele, sest tänu sellele olen ma palju targem ning tean ja tunnen oma keha palju paremini.

Ehksiis mängijana on mul praegu hästi, kuid veidi aja pärast on keeruline, sest ma ei ole ei Messi ega Ronaldo ning mänginud olen ka üsna vähe aega, sest jalgpalluri kohta alustasin ma üsna hilja. Seetõttu tundub kohtunik olla veidi parem, sest eelmine aasta olin ma üks noorimaid tegevkohtunikke Eestis ning FIFA litsentsini on mul veel tublid 7 aastat minna. Samuti meeldib mulle väga olla kohtunik ning tulevikus näen ma end pigem professionaalse kohtunikuna, kui mängijana. Praegu tunnen samuti, et olen kohtunikuna parem kui mängijana, kuigi minu silmis on lihtsam olla mängija kui kohtunik.

Hetkel üritan oma aega jaotada võrdselt nii, et saaksin tegeleda kohtunikutööga ning samuti ka mängida. Viimasel ajal on see ka veidi lihtsam olnud, sest kohtunikuna on mul paus ehk olen saanud pühenduda rohkem mängimisele ja trennidele. Ausalt öeldes ma arvan, et kui viimased kaks-kolm kuud oleksin pidanud ka kohtunik olema, siis ma poleks vastu pidanud, sest juba ainult mängijana on graafik tihe. Iga nädalavahetus turniirid, neli korda nädalas trennid pluss jõutreeningud on vaimselt ja füüsiliselt üsna koormavad olnud. Samuti ei saa ma ju unustada kooli, mis ka üpris suure osa mu ajast röövib. Hetkel ei kujuta ma ette, kuidas oleksin saanud veel kohtunik ka olla.

Lähiajal läheb mu taaskord graafik tihedamaks. See nädal ootab mind ees kolmepäevane koondiselaager, trennid klubiga, mäng kohtunikuna (see on mu selle hooaja esimene mäng) ning kõige lõpuks ka futsali turniir. Tuleb raske nädal, mis kindlasti nõuab aega ning pühendumist.
Järgmine nädal on veidi kergem, sest on vaid trennid ning kolm mängu kohtunikuna.

Nii mu eluke veerebki – kool-trenn-mäng 🙂

Pilt Põlva Cupilt

Uus aasta // suured muutused ja suured valikud

Sport

Uus aasta on käes ja juba on mu teel uued katsumused ja valikud. Mõtlesin, et võiksin sellest siia ka kirjutada.

Tervis

Mul on tükk aega tervisega kõik korras olnud. Pole õnneks olnud valusid ega tõsiseid haigusi. Nüüd, kui käes on uus aasta, siis on mul umbes nädala jooksul kaks tõsist jama olnud. Eelmisel nädalal oli mul tõsiseid probleeme seljaga, kuid õnneks need on vaikselt taandunud.

Sel nädalal on elu mu teele saatnud probleemi põlvega. Nimelt on probleem mu nö terve põlvega, mida pole opereeritud. Valu nagu sellist pole, kuid põlv on paistes. Ma ei tea veel kuidas sellega läheb, aga hetkel annan jalale puhkust. Trennid ja turniirid on sellel nädalal kindlasti välistatud. Ma ise arvan, et keha soovib puhkust, sest viimasel ajal on mu graafik turniiride ja trennide osas üsna tihe olnud. Palju turniire, kus on palju mänge ja kus ma saan üsna palju mänguaega. Annan jalale puhkust ja vaatan kuidas on, kui parem pole, siis tuleb pöörduda kuskile.

Koondis

Lisaks valudele on elu suutnud mind uuel aastal ka positiivselt üllatada. Nimelt sain ma nädalavahetusel kutse neidude U17 koondise aasta esimesele treeningule, mis toimub juba järgmise nädala pühapäeval. Ma olen äärmiselt uhke ja tänulik selle eest ja väga loodan, et saan kogunemisele minna ning endast parima anda. Järjekordne unistus mille täitumise poole olen suurt sammu tegemas. Eksnäis kuidas sellega läheb, sest kõige olulisem on see, et oleksin terve. Kui ma olen katki, siis ilmselgelt ei saa ma mängida. Niiet loodame parimat. 🙂

Suured valikud

Samuti on suured muutused toimumas ka klubis. On palju probleeme ning muutusi. Enam pole ma kindel, kas see teeb mind õnnelikuks, mis praegu on. Ma ei tea.

On valik vahetada klubi, kuid see tooks kaasa suured sehkendused ja muutused. Peaksin tegema valiku, kuhu minna. Peaksin saama kokkuleppele ülemineku osas jne. Kõige suurem probleem oleks vast see, et ma kardan teha valet otsust. Äkki ma olen liiga paranoiline? Äkki asi pole tegelikult nii hull? Äkki ma olen lihtsalt liiga kinni enda ideaalides? Äkki on uus klubi veel hullem? Kõik need ‘äkkid’ käivad mu peast läbi igal korral, kui mõtlen klubivahetusele. Ma peaks olema 100% kindel oma soovis, kuid hetkel ma seda pole. See tähendab, et on liiga vara. Miski hoiab mind veel kinni. Ma ei tea kas see on lootus, mälestused või kohusetunne. Ma ei oska veel seda otsust teha ja nagu kõik mulle on öelnud, siis ma ei tohiks kiirustada selliste otsustega. Nii see on.

Teine valik on jääda siia. See tundub mõnel hetkel ainuõige. Mul oleks võimalus mängida ja saada mänguaega. Mul on siin kõik tuttav. Sel juhul peaks muutus toimuma mu peas. Ma peaks muutma oma suhtumist ning võibolla ka iseennast. Ma peaksin kustutama oma peast kõik, mis varem toimunud on ja mõtlema vaid tulevikule. See on raske ja keeruline, kuid see on üks mu peamistest valikutest hetkel. Praegu treenin ikka siin samas ja keskendun hooaja ettevalmistusega samas klubis. Võib öelda, et praegu ma ei puikle kuskile, vaid lihtsalt lähen vooluga kaasa ja vaatan, mis elul mulle pakkuda on. Hetkel tundub see küll ainuõige.

Kolmas valik, mis on ilmselgelt kõige lihtsam on alla andmine. See tähendaks seda, et ma paneks putsad kappi ja keskenduks millegile muule. Hetkel on mul ju võimalus veel olla kohtunik ning sellega kaugele jõuda ja samuti käiksin ma jalkat ikkagi vaatamas, ehksiis jalgpall ei kaoks mu elust mitte kuhugi. Lihtsalt enam mul poleks trenne ja mänge.

See on üks mu valikutest, kuid ma ei ole allaandja ja see ei tundu üldse õige. Ma arvan, et ma ei suudaks nii. Praegu on mul nii, et kui ühel päeval trenni pole, siis ma ei tea mida oma eluga teha. Ma ei oska enam teisiti. Ma olen mitu-mitu aastat elanud ja hinganud jalgpalli. Jalgpall on mu jaoks alati olemas olnud ja ma võin julgelt öelda, et suure enamuse asju oma elus olen ma õppinud jalgpalliga. Jutt ei käi füüsilistest oskustest, vaid selles mis on mu peas. Kõik teadmised ja tunded. Mu elu ei oleks sama, kui ma 10-11 aastase tüdrukuna poleks tol septembrikuu õhtul seadnud sammud Nõmmele ja trenni tulnud. Ma olen iga päev nii tänulik selle eest, et mulle on antud jalgpall. See täidab mu südant ja paneb mu naerma päevadel, mil naermine on viimane asi mida teha sooviksin. Ma armastan jalgpalli. Ma armastan jalgpalli üle kõige. Nii see lihtsalt on. Ma ei armasta mitte midagi ega kedagi mitte kunagi rohkem, kui ma armastan jalgpalli. See on tõde ja see on see, mida mina oma sisimas tunnen. Seepärast on esimesed kaks valikut kindlasti tõenäolisemad, kui see viimane.

Lõppsõna

Tänu sellele postitusele sain ma enda jaoks selgeks ühe kõige olulisema asja: Ma armastan jalgpalli ja mitte keegi ei saa seda minu jaoks ära rikkuda. Nii see on. Jalgpall on ja jääb samaks (okeiokei, vahel tehakse reeglimuudatusi, aga põhi jääb ikka samaks). Tiimid, treenerid ja mängijad on kõik erinevad, kuid jalgpall on sama. Jah, võib muuta formatsiooni või koosseisu, kuid mängime ikka jalgpalli.

See oli see, millest ma pidin aru saama. See on see teadmine ja arusaam milleni ma pidin ise jõudma, et see lõpikult mulle kohale jõuaks. Elus nii ongi, me tegelikult ei mõista enne, kui me seda ise kogeme.

Lõppu panen ühe pildi Aastalõputurniiri naiste meistriliiga turniirilt, mis toimus 30.12.16

Hooaeg läbi // pool aastat viimasest postitusest

Sport

Nonii, taaskord olen ma leidnud oma tee siia. Hooaeg on läbi saanud ning peagi on lõppemas ka see minule väga huvitav ning õpetlik aasta.
Viimasel ajal olen aina tihemini mõelnd taaskord siia kirjutama hakkamisele. Veidi mõtlesin ka, miks ma pole nii kaua midagi kirjutanud. Jäin mõtlema ning tõenäoliselt on põhjuseks see, et ma ei osanud midagi kirjutada. Ma ei osanud neil hetkedel midagi öelda toimuva kohta. Nüüd mõtlesin, et võiks. Arvan, et hakkan siia nüüd üsna tihti uusi postitusi kirjutama, kuid eks näis kuidas sellega läheb.
Ühesõnaga on mul hea meel, et olen taaskord kirjutamas.

Viimane postitus siin blogis oli 21. juuni. Tookord olin juba trennides. Põlv pidas kenasti vastu, kuid julgust polnud veel. Ma usun, et võiksin rääkida, mis toimus ja kuidas mu keha sellele kõigele on vastu pidanud.

Ehksiis, see hooaeg. Eelmise aasta septembris läks mu põlv esimest korda nö katki ning operatsioon oli eelmise aasta detsembris. Pallitrenni tulin tagasi selle aasta mais. Alguses oli raske. Tiimis ning klubis olid toimunud väga suured muudatused ja see nõudis juba kohanemist, lisaks veel põlv. Põlv, mis oli üsna niru. Esimesed trennid ei teinud ma põhimõtteliselt mitte midagi kaasa. Trenni lõpus mängides olin samuti väravas ja üritasin võimalikul vähe midagi teha. Ma kartsin tohutult. Käisin esimese kuu lõpuni nii, et peale igat trenni nutsin kodus ja lubasin, et lõpetan ära. Ma ei olnud harjunud sellega, et pean end tagasi hoidma. Ma arvasin, et ei suuda enam kunagi mängida.
Kuid, esimene kuu sai läbi ning hakkas kergem. Juba julgesin teha kaasa korralikult jne. Terve juuni kuu tegelesin sellega, et taaskord platsile naasta. Kooli polnud ehk jooksin kogu aja jõusaali ja trennide vahel. Ma õppisin oma keha tundma. Ma andsin endast kõik. Ma polnud kunagi varem midagi nii väga soovinud, kui tookord soovisin tagasi mängima.
Eratrennid ja harjutused, kõik tasusid ära. Juuli alguses, kui oli liigas suvepaus otsustasime treeneriga, et on õige aeg taaskord proovida. Ma tundsin, et olen valmis. Niisiis 21. juuli oli minu tähtpäev. Ma olin tagasi. Esimene mäng oli koduses U17 liigas. Ma olin tohutult õnnelik. Olin seda nii-nii kaua oodanud. Järgmisena olin väljakul juba naiste meistriliigas. Mõlemad mängud põhikoosseisus ning täismängud. Praegu järele mõeldes oli vist jah veidi rutakas see algus, kuid tol hetkel ma seda ei märganud, sest ma olin nii õnnelik. Sain isegi U16 koondise kutse, juba peale esimest mängu. Kogu suvi kulus mul jalgpallile.
Minust sai põhimängija U17 liigas ja üsna tihti sain ka naiskonnas mängida. Kokkuvõtteks jäi sel hooajal mu arvele 14 mängu (7 mängu naiskonnas ja 7 mängu U17 liigas) ja 1009 mänguminutit.
Üllataval kombel, ei andnud mu põlv väga tunda. Paar trenni olen muidugi valesti astunud ja korra on valus, kuid puhkan ning see läheb üle. Ma olen kohutavalt tänulik, et mul nii läinud on.
Uuel hooajal puhuvad meil klubis uued tuuled ning ma väga ootan seda, et näha, mis toimuma hakkab. Praegu teen kõvasti trenni ning loodan uuel aastal veel paremas vormis olla ja ehk ka koondiseni välja jõuda. Eesmärgid on mul kõrgel, kuid kindlasti ei unusta ma ära oma põlve, kellest kõik hetkel sõltub. Loodan, et edaspidi saame temaga hästi läbi ning probleeme ei teki.
Lisan mõne pildi ka 🙂

Lisaks sellele, et mängisin ning üritasin väravaid ära hoida, käisin väljakul ka õigusemõistjana. See oli mu esimene hooaeg kohtunikuna. Ma armusin täielikult sellesse ametisse. See on mulle nii palju juurde andnud. Ma olen tohutult õnnelik, et läksin tookord kursustele ja hakkasin pihta.
Järgmine aasta uuesti ning veel paremini. Sel hooajal jäi mu arvele 44 mängu kohtunikuna. Järgmise aasta eesmärk on vähemalt 50. Loodan, et tuleb veel rohkem.

Ühesõnaga jäin ma üsna rahule selle hooaja ning aastaga. Ma olen nii palju arenenud ja nii palju õppinud. Aasta läks nagu ameerika mägedel – üles-alla. Mina olen rahul.

Vigastuse ABC // Minu kogemused

Sport

Vigastused on spordis kindel osa, kui alustad spordiga, siis pead teadma, et tõenäoliselt neid vigastusi ka tuleb. Iseasi on muidugi see, kui suured vigastused ja kui tihti need Sul tulevad. Mõnel läheb õnneks, mõnel mitte.
Selles postituses üritan ma veidi juhendada ja õpetada oma kogemuse pealt, ehk see aitab kedagi.

Kui oled juba vigastatud, siis proovi kasutada neid viite punkti minu puhul see aitaks:

1. KUULA OMA KEHA

Kõige esimene ja kõige olulisem punkt. Vigastuse ajal ei maksa kuulata treenereid ning trennikaaslasi, kes Sind koguaeg tagasi ootavad. Nende eesmärk on Sind ruttu tagasi tegutsema saada mitte see, et sul vigastus täielikult ära paraneks. Kuula oma keha mitte teisi inimesi!!
Vigastuse ajal on vaja kuulata oma keha (sellega seoses ka arste ja füsioterapeute, kes sind aitavad), sest see on ainus viis tagasi spordi juurde jõuda. Ei ole mõtet ennast üle koormata igasuguste lubadustega. Anna oma kehale aega.
Mina usun, et iga asi juhtub põhjusega ehk kui sul tekib vigastus, siis sa võiksid mõelda, miks see Sulle endale hea on. Võta rahulikult aeg maha ning ära isegi mõtle oma trennide peale. Püüa aru saada, miks sul vigastus tuli ning mida su keha sulle sellega öelda tahab.

“Keha näitab meile asju, mida mõistus ei taha või ei suuda mõista”

2. ÄRA SEA EESMÄRKE

Üks hullemaid asju, mida saad vigastuse ajal teha, on eesmärkide seadmine. Mina tegin selle vea ja hakkasin juba operatsiooni järgsel päeval mõtlema, millal mängin ja kuidas ja kus jne. Kohe seadsin eesmärgi, et üritan hooaja alguseks juba korras olla. See on võibolla tore ja motiveeriv aga see ei ole hea. Kui oled päriselt ka vigastusega väljas, siis kunagi ei tea, millal ja kas sa üldse korda saad.
Miks on see halb? See on halb, sest sa kunagi ei tea millal sa tegelikult saad korda ning kui see aeg koguaeg edasi lükkub oled sa pettunud ja kurb jne. Vigastuse tõttu on sul juba niigi palju kurbust ning masendust niiet seda ei pea ise juurde tekitama. Püüa olla neutraalne ning siis teeb iga väiksemgi edusamm sulle rõõmu.
Kui sead eesmärke ning need ei täitu on tagajärjeks mõtted, et ma enam ei tahagi uuesti mängida.
Lihtsam on neutraalselt lihtsalt heade ja positiivsete mõtetega minna vastu kõigele, mis tuleb.

3. LEIA KEEGI TORE JA USALDUSVÄÄRNE

Väga oluline on, et saaksid kellegiga rääkida. Rääkida oma vigastusest ning mõtetest, kuid samuti ka üleüldistest maailma asjadest. Kui vigastus su liikumist ei sega, siis saad temaga ka käia nt kinos vms. See on ülimalt oluline, sest sellel hetkel on vaja kedagi, kellega koos tunneksid end iseendana. Kindlasti ei tohiks ta sind koguaeg kohelda nagu vigastatut, sest see tekitab invaliidi tunde. Pole tore.
Minul oli nii, et kõik koguaeg kohtlesid mind nagu invaliidi või 2-aastast. Selline käitumine tuletas mulle koguaeg vigastust meelde. Igal pool, kus käisin tuli tänu inimeste käitumisele mu vigastus aina meelde. Lõpuks võibki tekkida depressioon ning enam ei tahagi kuskil käia ega olla.

4. KIRJUTA PÄEVIKUT

Päevikut kirjuta iga päev ning kirjuta sinna, kuidas su vigastus on, millised on su mõtted jne. Esiteks aitab see sul endal jälgida, kuidas sa toime tuled vigastusega, kuid kui see ükskord läbi on, siis on sul kunagi viie aasta pärast hea lugeda, mida sa tundsid. Samuti aitab see sul meenutada, mida sa läbi elama pidid ning see oleks kui meeldetuletus enda hoidmiseks, et rohkem sellisesse olukorda sattuma ei peaks.
Selle abil on sul lihtsam ka arstidega oma taastumisprotsessi jälgida, sest kui kirjutad üles, siis ei lähe meelest ning saad neile täpsel öelda millal ja kuidas oli.
Seda päevikut ei pea sa kellegile teisele näitama. See on sinu enda oma, sinu enda mõtetega ning ainult sinu jaoks.

5. LOE TEISTE LUGUSID

Mind aitas väga, kui lugesin inimeste blogisid ning artikkleid, kes on ise läbi elanud vigastuse. Eriti tore oli minul lugeda muidugi põlvevigastusega seonduvat, sest see oli julgustav ning motiveeriv, et see kõik saab läbi ning ma tulen sellest välja.
Samuti on väga hea, kui saad rääkida kellegiga, kes on sama vigastuse üle elanud või kes on praegu selle vigastuse küüsis. See annab tunde, et sa pole üksi ning et see kõik on läbitav.
Kõige toredam vist oligi see, kui nägin või lugesin, et kellegl on veel sarnane jama olnud. See tekitab tunde, et ma pole ainus ning selliseid asju juhtub koguaeg.

Esimene kolmanda liiga mäng // KUS ON LIPP?!

Sport

Eile sain ma astuda sammu kõrgemale ehk neljanda liiga abikohtunikust kolmanda liiga omale. Kuigi vahe on vaid liiga numbris ning mängupilt on üpris sarnane olin ma ikkagi uhke.

Kõik algas taaskord üllatunud pilkude ning viidetega, sest ilmselgelt pole harjutud naiskohtunikega. Seekord olin teine abikohtunik ehk vahetustega ma jamama ei pidanud.
Üldiselt läks täitsa okeilt ma usun, kuigi lõi välja jällegi minu tobe harjumus näidata vastupidist kõikide teiste arvamustele. Peakohtunik arvas, et on mustade pall (loomulikult arvasid mustad ka sama), kuid mina olin kindel, et oli vahepeal ka musta mängija puude niisiis näitasin, et on valgete pall. Loomulikult oli kuulda mustade pahameelt, kuid mul on tobe komme jonnakalt oma otsusele kindlaks jääda ning veidi ka ignoreerida seda, mida mulle öeldakse. Ehksiis pall jäi valgetele ning mustad mängijad vihkasid mind veel rohkem.

Esimest korda juhtus mul ka mängul tagantjärgi vaadates üsna naljakas intsident. Nimelt põhimõtteliselt kohe mängu alguses nii umbes viiendal minutil pidin näitama esimest auti. Kui hakkasin auti näitama avastasin, et käes oli mul vaid pulk. Lipp ise oli pulga otsast ära tulnud. Alguses oli päris jube, korjasin kiirelt lipu üles ja panin pulga ptsa tagasi ning näitasin auti. Peale auti liikus mäng teisele poole niiet sain tegeleda oma lipuga. Peagi avastasin, et lipu otsas olnud jublakas, mis lippu kinni hoidis oli ära kukkunud. Kohe ma seda jublakat ei leidnud ka ehksiis pidin hoidma lippu käega varda otsas kinni. Terve esimese poolaja oli mul mõtteis, et korjan selle jublaka kohe poolajal üles, kuid kui kõlas esimese poolaja lõpuvile ei leidnud ma seda. Polnud midagi teha, tuli ka teine poolaeg lippu käega kinni hoida. Vahepeal oli endal juba nii naljakas mõelda, et ma polnud selle peale tulnudki enne mängu lipp üle vaadata. Nüüd pidin olema põhimõtteliselt terve mängu katkise lipuga, mida käega kinni hoidsin, sest muidu oleks see lihtsalt ära lennanud või kukkunud (tuule tõttu pakun, et pigem lennanud). Peale mängu läksin jublakat pimeduses otsima. Loomulikult oli musta värvi jublakas mulla peal ehksiis ma otsisin seda üpris kaua, kuid lõppes nagu muinasjutt hea lõpuga, et leidsin oma vajaliku jublaka üles.

Siit õpetus kohtunikele: Alati kontrolli oma lippu enne mängu algust! 😀

Tegemist oli mänguga, mis toimus hilistel õhtutundidel (avavile oli 20:30), see tähendas, et hiljemalt teisel poolajal oli juba hämar. Ja selline hämarus on minu arvates kõige hullem. Liiga valge, et panna põlema tuled, kuid liiga pime, et normaalselt näha. Loomulikult pidin jälgima suluseisu, mis oli päris keeruline, eriti siis, kui küsiti minult, mis numbriga mängija suluseisu ära kattis. Loomulikult ei näinud ma sellises pimeduses numbrit (ma kahtlen kas oleksin valgeski seda näinud), sest mängija oli täiesti teises ääres ning musta värvi särgis. Pidin viipama käega mängija poole, kes suluseisus ära kattis. Mängija, kes minult küsis muidugi muigas sellise vastuse peale, kuid ma ise olin uhke, et üldse värve eristasin ning suluseisu piiripeal viibinud mängijat ei karistanud (see oleks olnud äärmiselt ebaaus).

Mulle endale meeldis, kuidas kõik mängijad olid enda arvates tõelised eksperdid ning iga asi mida me brigaadiga tegime, oli kellegi jaoks vale. Niisuurt ning valjut tagasisidet pole mul üheski mängus olnud. Küll süüdistati kohtunikke oma kaotuses, siis üle löödud pealelöögis jne.
Treenerid olid ka ikka südamega asja juures. Küll saadeti oma mehi verbaalselt igale poole ning järgmisel hetkel olime tule all juba meie – kohtunikud. Nii palju nii värvikaid väljendeid, kui ühe kolmanda liiga tiimi treener eile kasutas polnud ma kunagi varem kuulnud. Mõnigi oli nii tobe, et pani mind ennast ka muigama.

Kõige rohkem õppisin sellest mängust, et veidi nalja peab saama ning tuleb olla endas nii kindel, et keegi ei saa sind mõjutada. Samuti saab lipu üle kontrollimine suureks osaks minu mängu eelsest ettevalmistumisest.

Kõik teised kohtunikud ka, KONTROLLIGE OMA LIPP ÜLE!
See oli üpris naljakas ning piinlik situatsioon, millesse ma enam sattuda ei soovi. Uskuge mind, lihtsam on enne mängu lipp üle kontrollida, kui mängu ajal hakata jublakatega jändama.

Järgmised mängud abikohtunikuna on mul nüüd naiste liiga ehk on palju vähem vastu rääkimist ning sõimamist (sõimamist nii oma mängijate vahel, kui ka vastasmängijate ning kohtunike ja treenerite sõimamist).
Ootan huviga, sest saan olla esimest korda naiste meistriliigas kohtunik ning samuti saan olla osaks täiesti naisbrigaadist.

Üritused põlvega // ÄKKI NÜÜD SAAB KORDA?!

Sport

Pikka aega pole ma kirjutanud, kuidas mul läheb oma vigastusest taastumisega, kuid nüüd EM-i alguses otsustan ma seda taaskord teha. Ehksiis on seekordne postitus just minu põlvele pühendatud.

Nüüd on mul möödas umbes kuu aega sellest, kui sain füsioterapeudilt loa hakata trenni tegema. Kuu aega olen jõudumööda käinud ning teinud. Samuti olen jätkanud oma jõusaali treeninguid ning kohtunikutööd olen ka üpris palju saanud teha .Enne esimesse trenni minekut ütles füsioterapeut, et päris mängu peale ma kaks kuud ei mõtleks. Hetkel, on veidi rohkem kui kuu möödas ning õnneks on hetkel tulemas ka suvepuhkus ehk järgmised mängud on alles juulis ning kui kõik hästi ja plaanipäraselt läheb saan ma siis juba mängida.
See kõik on väga tore ning mulle väga meeldib, et ma saan jälle tegeleda ja olla kuigi alguses oli küll nii, et mõtlesin koguaeg sellele, kuidas mu põlv igahetk murduda võib. Ma ei ütle, et ma enam sellele ei mõtle, sest see oleks valetamine, kuna see on mul päris tihti mõtteis, aga ma võin julgelt öelda, et trennis ma küll hoian jalga aga tegelikkuses ma enam ei karda. Juhtub mis juhtub.
Muidu on trennid toredalt läinud. Olen enda suureks üllatuseks avastanud, et uuesti nullist alustama ma ei pea. Enamus asju on mul siiski endiselt jalas ning nüüd tuleb lihtsat leida üles see julgus ja harjumus neid mängus ka kasutada, vaatamata põlvele.

Loomulikult kasvab trennis käies tahe ka mängida, tõsiselt mängida. Samuti tulevad meelde kõik need unistused ning eesmärgid, mis mul olid u 8 kuud tagasi, kui ma ei olnud veel vigastatud. Nende unistuste juures kõige suurem ongi mul esindada Eesti koondist nii palju ning nii hästi kui üldse võimalik. Praegu hiljuti tegi üks Eesti parimaid naisjalgpallureid Kaire Palmaru ajalugu, olles esimene Eesti naine, kes on Eesti koondist esindanud sajas mängus. See on kindlasti üks minu suurmaid unistusi, milleni ma soovin ka jõuda, kui põlv vähegi vastu peab.

Kõik mõtted pole mul kahjuks päris nii lillelised ja ilusad, sest tuleb olla ka realistlik ning reaalsus on see, et tõenäoliselt läheb mul põlv millalgi uuesti ja siis on juba kõik. Küsimus on lihtsalt selles, kui kaua mu põlv mulle aega annab. Ma väga loodan, et mul on veel aega mängida ja nautida jalgpalli.

Vahepeal olen isegi veidi mõelnud sellele, mida ma tegema peaksin või teeksin, kui ma enam ei saaks üldse mängida ning mitte mingisugust lootust enam pole. Olen pikalt lahanud seda küsimust, kuid vastust mul endiselt pole. Ma tõepoolest ei kujuta oma elu jalgpallita ette. Uskumatu mida kõike on mulle andnud jalgpall. Ma isegi tunnen, et kui ma jalgpalli enam mängida ei saa, siis ma kaotan enda. Ma enam ei tea kes ma olen või mida ma teen, alles jääb nagu tühi kest. Täpselt nagu banaanikoored ilma banaanita – koored pole banaani endita mitte midagi. Kes tahaks banaanikoori ainult?

Üha enam olen ma näinud ning pannud tähele ka teisi sportlasi (peamiselt jalgpallureid), kes on samuti põlvedega jamas. Kõige värskem näide on vast Kalju meeskonnas mängiv Erik Listmann, kes Narvas liigamängul õnnetult oma põlve ära nikastas. Temast on mul väga kahju, sest ta on nii noor ning tal on nii palju lootusi ning võimalusi, kuna tegemist on kindlasti ühe eesti noore talendiga, kes tõepoolest võib kaugele jõuda. Ise omast käest tean, et peale vigastust ja operatsiooni ei ole see enam see sama niiet eks me näe, kuidas Erikul läheb ning kuidas ta kõigest sellest välja tuleb.
Kindlasti soovin talle palju edu ning jõudu!

Üleüldiselt olen siiamaani oma põlvega hakkama saanud. Ta peab täiesti okeilt vastu mu koormusele (mängud kohtunikuna, trennid, jõusaal jne) ning siiani pole ka väga valutanud (ptüi-ptüi-ptüi – loodame, et ei hakka ka). Ühesõnaga loodan ma endiselt, et mitte ükski teine sportlane seda läbi elama ei peaks ning loodan, et ise saan ka sellest edukalt võitjana välja tuldud.

Eks me näe, mis juhtuma hakkab. Loodame parimat 🙂

Neljanda liiga // võlud ja valud

Sport

Järjekordne postitus mu sammudest kohtunikuna aga seekord siiski veidi teises valguses. Nimelt kavatsen selle postituse kirjutada Eesti neljanda liiga teemal (neljas liiga on eestis meeste jalgpalli tugevuselt viimane liiga, vahetult enne rahvaliigat).
Värsketel kohtunikel nagu ikka on kombeks alustada noorte liigadest ning neljandast liigast. Mina pole amuti mingi erand ehk oma tegemised kohtunikuna toimuvad mul neljandas ning noorte liigas.

Neljas liiga on minule olnud samuti üpris uudne kogemus, sest Premium liigas palliva klubi kasvandikuna pole ma teisest liigast madalamate liigade tiimide ning mängudega kokku puutunud. Ootusi ma endale enne esimest mängu abikohtunikuna neljandas liigas ei seadnud. Peamine asi millele enne mängu mõtlesin oli see, et üritan jääda elama ning näha ära suluseisud. See, mis tegelikult toimub/toimus oli täielik üllatus ning uudis minule. Sellist asja poleks ma oodanud.

Minu kõik toredad mängud kohtunikuna on alanud ikka valvelauast garderoobi võtme küsimisega. Iga kord olen näinud erinevatel inimestel üht ja sama reaktsiooni, kui lähen ja ütlen, et olen mängul kohtunik. Kõigepealt vaadatakse mulle lolli näoga otsa ning kui täpsustan, et olen jalgpalli kohtunik, siis on vastus umbes: “Issakene, sina ka või? Noor neiu ja selline amet” Alles peale enamvähem sellist reaktsiooni saan kätte garderoobi võtme.

Kui vorm seljas ning brigaadiga läheme väljakut üle vaatama ning sooja tegema saan näha taaskord üllatunud pilke. Sammudes väljakule ning mõnikord ka protokollidega jamades vaatavad kõik mind üllatunult. Ilmselgelt ei olda harjunud naiskohtunikega ning arvestades seda, et olen üpris noor, siis on üllatunud pilgud põhjendatud.

Neljandas liigas on igapäevane, et mängijad jäävad mängule hiljaks (eriti laupäeva hommikuti) ning protokolle pole ja pallid on pidevalt kadunud või liiga tühjad. Samuti on see olemuselt muidugi palju nahaalsem ning jõulisem. Esimesel mängul nägin juba verd ning pisaraid. Vigastusohtikke olukordi on väga palju, sest pidevalt tõuseb kellegi jalg teisele näkku või liigub täie jõuga täpselt jalgadesse. Alguses olin täiesti shokis, sest ma polnud üldse harjunud sellise mänguga, kuid hiljem harjusin juba.

Veel üks iseärasusi on pallist mööda löömine või valele poole selle löömine. See kõlab naljakalt, kuid see on tõsi. See on üks peamisi põhjuseid, mis teeb neljanda liiga joonepeal olemise eriti piinarikkaks. Pall liigub kiirelt ning lohakalt ühelt poolelt teisele ning suluseisu muidugi ründajad ei vaata. Kui lõpuks olengi kindel, et ründaja oli suluseisus ning tõstan lipu on ründaja vihane, et ta lubava olukorra ära võtan, kuigi oli ilmselge suluseis ning isegi ta tiimikaaslased said aru. Sellises olukorras olen ma isegi peaaegu peksa saanud.

Kui ma siin olen neljandast liigast võibolla veidi negatiivse noodiga kirjutanud, siis kindlasti pole see üdini jube ja negatiivne. Võin julgelt öelda, et mulle isegi meeldib see. Mängijad tiimis on kõik omavahel head sõbrad, nad ei võta seda mängu tööna, vaid pigem just lõbuna ning ka kohtunikesse suhtutakse üsna hästi (see mõndade eranditega). Mängijate vanus on ka nii erinev. On mängijaid, kes on vanuses u 40-50 ning siis on 15-16 aastaseid noori poisse ka.
Väravate osas võin öelda kindlalt, et olen oma väheste mängude jooksul üsna palju väravaid näinudning vähemalt pooled neist olid ülimalt ilusad ning effektsed.

Ühesõnaga mulle on neljas liiga väga meeldima hakanud ning isegi kui ma kunagi ei peaks seal enam kohtunik olema, lähen ja vaatan mõnda mängu ikkagi.

Soovitan ka kõigil teistel!

Hull kohtunik // 410 minutit väljakul

Sport

See nädal on olnud minu jaoks täiesti pöörane. Olen saanud olla kohtunik põhimõtteliselt seitsmel mängul, erinevatel staadioitel. Iga mäng on olnud erinev ning ma olen kohutavalt palju arenenud ning ennast ka ületanud.

Esimene mäng see nädal oli mul üllatuslik määramine, millest sain teada alles päev varem. Tegemist oli tüdrukute U17 liiga mänguga, kus sain võimaluse olla abikohtunik. Mäng toimus Sakus, mis on koht, millest ma varem midagi ei teadnud. Kogu see mängu trall algas juba ca 45min enne mängu algust, kui ekslesin Sakus, et leida staadion. Sain brigaadis olla väga toredate inimestega, kes mulle kindlasti tuge ning abi andsid. Tegemist oli mänguga, kus mõlemas tiimis oli mul sõbrannasid ning ühe tiimi treener oli varem olnud ka minu treener. Ma alguses kartsin ja arvasin, et see teeb mulle kohtunik olemise raskeks, kuid endale üllatuseks sain peale mängu tõdeda, et ei pannud seda mängus tähelegi. Mängu tempo oli täiesti talutav ning minu otsuste kohta ei tulnud ka väljakult eriti vastukaja. Ise jäin rahule, kuigi tean nüüd oma nõrku kohti ning tean millele keskenduda edaspidi.

Tüdrukute U17 mäng Saku-Ajax, abikohtunik
Pilt-Made Järvekülg

Teine mäng oli laupäeval ning tegemist ei olnud enam noorteliigaga. Nimelt sain määramise meeste neljanda liiga mängule. Tegemist oli üleüldse väga huvitava ning erilise kogemusega. Kõik algas hommikul vara ärkamisega ning Kalevi staadionile minemisega. Staadionile jõudes sain teada, et meeste garderoobide poolel oli lisaks kohtunike garderoobile ka Moldova rugby tiim. Mõtlesin, et no mis seal ikka ning läksin garderoobi, et teha tutvust kohtunikega, kellega brigaadis olema pidin. Kuna olin esimene abikohtunik, kes riidesse sai oli minu ülesandeks minna tiimide juurde ning neile protokollid anda. Ilmselgelt olid kõik mehed ning ka pealtvaatajad üllatunud (ma ei oska öelda, kas meeldivalt või mitte), kui nägid, et mängu teenindab naiskohtunik. Vahetult enne mängu saime kuulda Moldovlaste laule ning jorinat.
Neljanda liiga mänge polnud ma kunagi varem näinud niisiis ei teadnud ma mida oodata. Mäng algas ning juba esimestel minutitel sain aru, et see mäng erines tunduvalt mängudest, millega varem olin kokku puutunud. Mäng oli jõuline ning ohtlik, palju peksti pikki palle ehksiis pall käis sellistes kohtades, kus kõrgemate liigade jalgpallis pall ei satugi.
Põhimõtteliselt oli minujaoks mäng selline:
“Ahah, seal on täiesti vaba mängija, ilmselt läheb sööt sinna”
*keeran keha juba sinna suunda ning hakkan vaikselt sinna poole liikuma*
*pall pekstakse hoopis teise suunda ning kohe tekib vasturünnaku võimalus ning ohtlik olukord minu ees oleva värava juures*
Loomulikult oli vastukaja väga suur, sest mõlemad tiimid soovisid võita ning oma ebaõnnes süüdistatakse muidugi kohtunikke. Mäng läks päris jubedaks esimese poolaja viimastel minutitel, kui värava all toimus olukord ning järsku pallivõitluse tagajärel kaks meest pikali maas olid. Kuna olin kaugema värava juures, siis ei näinud ma täpselt mis toimub. Järsku kogunevad kõik ühe mehe juurde ning üks mägijatest karjub vahetusmängijate pingi poole: “Kiirabi. Ruttu helista kiirabi. Ta kaotab liiga palju verd.” Esimene mõte oli mul see, et mees teeb nalja, aga ta ei teinud. Helistati kiirabisse ning minust möödus verest läbi imbunud särgiga mees, kellel oli korralik peahaav. Mees viidi haiglasse. See oli päris korrralik shokk mulle, sest sellist asja polnud ma varem näinud. Peale mängu olin ma loomulikult nii vaimselt kui ka füüsiliselt täiesti surnud.
Ühesõnaga ma toon halba õnne, sest kõik kes seal mängul olid ütlesid, et nad pole sellist asja varem näinud. Hea algus mu kohtunikukarjäärile.

Pühapäeval olin kohtunik tüdrukute U13 vanuseklassi meistrivõistluste turniiril. Pidin vilistama viite mängu. Õnneks oli tegemist üsna pisikeste tüdrukutega ehk väljak polnud väga suur ning mängu aeg oli ka vaid 2×12 min. Ma ise tunnen, et nende viie mängu jooksul ma väga suuri vigu ei teinud. Oli raskeid hetki, kus pealtvaatajad ning treenerid karjuvad mu peale, sest nende arvates olin auti valesti näidanud. Neid hetki oli küll vähe aga neid ikkagi oli. Neil hetkedel käis mul endal ka peast läbi, et äkki olen ma valesti vaadanud aga mul tuli jääda kindlaks enda otsusele niisiis ma loodan, et tegin õigesti.
Turniiril mängisid ka minu klubi kasvandikud, kellega koos olen ma treeninud. See tegi mulle vilistamise raskemaks, kuid tundub, et sain hakkama. Kõige raskem hetk oli see, kui oli Kalju mäng ning kalju mängija puutus palli käega. Mul oli nii halb tunne sees, sest ma ei tahtnud üldse penaltit anda, aga sellel hetkel tuli teha õiglane otsus, ehk ma näitasin penaltit. Seal ei saanud olla mitte mingit vaidlemist, sest tegemist oli ilmselge käega mänguga.
Üldiselt jäin ma rahule ning olen väga väga uhke, et sain sellega hakkama.

Ma olen väga õnnelik, et sain nii palju kogemust see nädal. Samuti olen väga rõõmus, sest mu põlv on suurepäraselt sellele koormusele vastu pidanud. Käin ju trennides ka (jalgpall kui ka jõusaal) niiet alguses kartsin ma väga, et põlv ei pea vastu, kuid nüüd on selgunud, et põlv polegi mul kõige nõrgem lüli, sest rohkem muresid on mul hetkel hoopis seljaga.

Järgmine nädal läheb mul lihtsamalt, sest praegu on teada, et mul on kaks mängu. Üks on noorteliiga ning teie on taaskord meeste neljas liiga.
Loodan, et paranen ning arenen iga mänguga ning jõuan veel kaugele kohtunikuna.

Esimene vile // täielik komöödia

Sport

Neljapäeval olin esimest korda päris litsentsiga EMV kohtunik. Ma ei ütle, et ma täielikult läbi kukkusin, sest iseenesest otsused olid täiesti okeid aga no jah.

Loomulikult olin ma närvis. Olin isegi väga närvis, sest juhuslikult langesid väga paljud asjad kokku.
Ehksiis:
1. See oli mu esimene mäng.
2. Ma olin varem olnud vaid joonel.
3. Publikus istusid mulle väga paljud olulised inimesed.
4. Vastaste treener oli mu lemmik naistreener

Jah, just nimelt. Sa võid arvata, et teed litsentsi ära ja ongi kõik, aga tegelikkuses on litsentsi tegemine alles kõige algus. Litsents annab sulle jah kogu teoreetilise, kuid see ei anna sulle õiget positsiooni valikut, enesekindlust, kogemusi kõige väljaspool mängu toimuva korraldamisega ning protokolli täitmise oskust samuti mitte.

Ühesõnaga kogu lugu hakkas pihta juba kohe alguses, kui sain kätte protokollid ning uskuge mind see ei olnud armastus esimesest silmapilgust. Vaatasin veidi aega seda protokolli ning esimene mõte oli “Mida ma nendega tegema pean?” peale riiete vahetust süvenesin veidi ning tundus, et saan aru enam-vähem. Mis siis ikka, läksin tegin soojendust ning kontrollisin palli üle. Seejäre kontrollisin kõik mängijad üle ning jooksime peale. Peale tervitust ning poole loosimist oligi aeg avavile anda. Esimestel minutitel tundus mäng mõlemalt poolt kinnine ning pigem püüti oma värav puhas hoida. Kahjuks või õnneks kohe peale seda mõtet löödi järjest 4 väravat nelja minuti jooksul! Neist kolm lõi üks ja see sama tüdruk kolmel järjestikusel minutil! See oli päris suur üllatus mulle. Kui arvasin, et torm on möödas eksisin ma rängalt. Saatuse tahtel JUST seitsmeteistkümnendal minutil tuli mul anda mu elu esimene penalt. Kaitsemängija puutus palli oma karistusalas käega ning oligi vaja penalt vilistada. Penalt muidugi realiseeriti ning esimene poolaeg lõppes viie löödud väravaga. Teine poolaeg midagi erilist ei toimunud (va see, et komistasin AINSA torbiku otsa ning löödi veel kaks väravat).

Mina seal punases kollase torbiku taustal, millele ma otsa jooksin.

Peale mängu pidin kõik protokolli kandma. Loomulikult kirjutasin ma lõppskoori alguses valesti ning ei teadnud kuidas märkida penaltist löödud värav ja samuti olin unustanud üle lugeda pealtvaatajad. Kui kõik takistused olid ületatud ning sain oma täidetud protokolli üle antud olin ma tegelikkuses rahul. Publikust öeldi mulle ka paar hea sõna ning päev oligi korras.

Hiljem analüüsides muidugi nägin ma kui kohutavalt halva positsioonivaliku ma olin teinud niisiis ma nägin, mida ma paremini pean tegema järgmisel mängul.

Kõige olulisem oli selle kõige juures minujaoks see, et ma sain tunda ennast normaalse ja võrdsena. Peale põlvevigastust on mul koguaeg mõttes põlv ning ma ei tunne ennast võrdsena, sest olen vigastatud. Enamus inimesi muidugi seda ei mõista aga seal mängus ununes mul kogu muu. Jah, võibolla on see ainult minul aga ma olen väsinud koguaeg põlvele mõtlemisest, igas olukorras tuleb silme ette pilt, mis siis oleks, kui mul praegu põlv jälle alt ära läheks. Enam ei ole küsimus kas mul läheb põlv alt ära, praegu on küsimus lihtsalt millal.

Järgmine kord olen ma joonel järgmine laupäev IV meeste liiga mängul ning peakotunik juba järgmine pühapäev U13 tüdrukute turniiril. Kindlasti kavatsen ma vigadest õppida ning äkki tuleb juba paremini välja.

Jalgpallikohtunik // kursused ja litsents

Sport

Kirjutanud pole ma juba 2 kuud. Tõenäoliselt sellepärast, et tavalist ‘mu põlv paraneb’ postitust ei tahtnud kirjutada. Nüüd, täna kirjutan uuest ja huvitavast kogemusest, mis mul aprilli alguses algas.

Nimelt, otsustasin minna ‘Kohtunike kooli’. Ma olen juba päris pikka aega mõelnud kohtunik olemise peale, kuid koguaeg on olnud kuidagi kõike muud jne. Ma arvan, et mu üsna raske põlvevigastus, mis mind jalgpallist rohkem kui pooleks aastaks eemale jättis/on jätnud andis viimase tõuke end kursustele kirja panemiseks. Kogu see hirm, et võin kaotada jalgpalli, mis on mulle nii oluline, andis mulle viimase tõuke. Niisiis panin end kursustele kirja juba jaanuaris, kuid kursused ise hakkasid alles aprillis.
Kokku oli mul ‘Kohtunike kooli’ raames 7 kogunemist. Kuna tegemist oli Tallinna naiste kursustega, siis oli meid ca 10. Üpris vägev oli näha, kuidas kursustel olid nii erinevas vanuses naised. Oli umbes minuvanused ning siis oli minust 10-20 aastat vanemad naised.

Esimesed viis kogunemist olid loengud. Rääkisime läbi kõik 17 jalgpallireeglit ning arutasime läbi mänguolukordi. Kohe esimeses loengus saime oma jalgpallireeglite raamatu, mida kasutasime ning kohtlesime kõik nagu õpikut või piiblit. Tavaliseks muutusid kella üheksased jalutuskäigud A le coq arenalt koju.

Igas loengus kuulsime oma koolitaja Hannes Kaasiku suust läheneva eksami kohta. Esimestes loengutes ma sellele eksamile üldse ei mõelnud, käisin kohal, mõtlesin kaasa ning kordasin kodus. Nii umbes neljandast loengust alates hakkas juba vaikselt koitma, et järgmine nädal on eksam ning ma pean sellele juba mõtlema hakkama.

Enne eksamit oli meil ka praktikatund (1.5 tundi tegelikult) koos Karolin Kaivoja ja Neeme Neemlaidiga. Harjutasime liputehnikt ning abikohtuniku jooksutehnikat, samuti ka peakohtuniku käemärke ning kuidas vaadata suluseisu. Seal tegin ka oma esimesed jooksusammud peale poolt aastat. Sealt tunnist sain kaasa väga hea tunde ning soov kohtunik olla kasvas veelgi.

Eksam oli esmaspäeval ehk peaaegu terve pühapäeva ma kordasin ning harjutasin. Vaatasin läbi harjutusklippe ning lugesin läbi reegleid. Naljakas, et ma seda ütlen aga mulle väga meeldis õppida neid reegleid.

Lõpuks jõudis kätte esmaspäev ning eksam. Eksamit tehes ei tundunud see üldse nii hull või raske kui me kõik olime kartnud. Kui kõigil oli eksam tehtud sõime kringlit kuni Hannes meie eksamitöid parandas. Rääkisime läbi küsimused ja vastused ning iga sekundiga pinge aina kasvas, sest keegi ei tahtnud ju läbi kukkuda. Samuti sain siis teada, et olen jälle kõige noorem kogu pundist.
Kui tagasi eksamiruumi läksime saime teada, et keegi ei kukkunud läbi oli kõigil kergendus ning olime ülimalt rõõmsad. Seejärel hakkasime saama ükshaaval kätte oma litsentsi, kaarte ning eksamitööd, et see üle vaadata. Tuli välja, et tegin kõige nooremana kursuse parima töö ning tänu sellele sain kohe kätte jalgpallikohtuniku C klassi rinnaembleemi.

Nüüd on mul käes litsents ning kaardid ja esimene mäng on juba esmaspäeval, kus saan abikohtunikuna tegutseda. Ma väga loodan, et tänu sellele saan ma olla jalgpalliga koos väga pikka aega.

Ja kindlasti soovitan ma neid kursusi kõigile, keda vähegi huvitab jalgpall. Mitte midagi pole kaotada, sellest ainult võidab.