Sport – Aniiratak

Tagasi vilega // tulevik on hägune

Taaskord pole pikka aega kirjutanud. Vahepeal on palju juhtunud ning elu hakkab vaikselt rööpasse liikuma. Vist. Olen saanud end jalgpalliellu tagasi, kuid seda täielikku rõõmu pole. Järgnevalt kõigest lähemalt.

Oktoobris olin usin ning käisin saalijalgpalli kohtunike koolis. Tegin eksami ära ning olen nüüdsest täieõiguslik saalijalgpalli kohtunik. Detsembrikuu alguses sain füsioterapeudilt ametliku oa vaikselt sörkima hakata. Hakkasin vaikselt liigutama ja otsustasin umbes poole detsembri pealt, et täidan ära saalijalgpalli hõivatuse tabeli. Peatselt sain ka oma esimese saali määramise. Nii seadsingi ühel detsembrikuu pühapäeval sammud aruküla poole, kus toimus saalijalgpalli teise liiga mäng. Loomulikult olin ma kohutavalt närvis, sest saalijalgpalliga oli mul varasem kokkupuude 0. Ma ei mõistnud üldse mängu ja olin iga hetk valmis selja taga olevast suurest aknast alla hüppama.
Nagu arvata oli, siis sain mängijatelt korralikult puid alla, kuid õnneks oli mul esimene kohtunik kogenud ning tema aitas mind väga palju. Ma ei taha isegi mõelda sellele, mis oleks olnud, kui oleksin pidanud üksinda seda vilistama.
Mängu lõpuks jäin õnneks ellu ning mängijad olid ka sõbralikumad ja jagasid soovitusi ning sooje sõnu. Mängu lõpupoole sain juba mängust aru ning hakkasin ka liikumisele pihta saama. Sellegipoolest ütlesin endale peale mängu, et enne meeste saaliliigasse ma ei roni, kui olen vähemalt 20 mängu ära näinud ning julgen öelda, et saan mängust täielikult aru.

See saaliliiga mäng oli nagu avapauk mu kohtunikutöö algusele. Järgmisena sain kutse 16. detsembril SPIN programmi turniiri vilistama. Taaskord tuleb tõdeda, et olin väga närvis, sest olin ju pool aastat täiesti eemal. Rahustasin end mõttega, et kuskilt peab ju jälle alustama.
Turniiril mängiti kolmes erinevas grupis – 10-13 poisid, 14-17 poisid, 10-13 tüdrukud. Ühel ajal toimus 4 mängu, neljal erineval väljakul. Algul arvasin, et teen vaid tüdrukute mänge, sest olin brigaadis ainus neiu. Üllatus oli suur, kui sain teada, et esimene mäng on mul 14-17 poisid. Olin kindel, et mind süüakse seal elusalt, kuid tuleb tõdeda, et see oli mu turniiri parim mäng. Mängijad ja treenerid austasid mind ning suutsin end kehtestada.
Edasi tulid tüdrukute ja nooremate poiste mängud. Need läksid kui ameerika mäed. Kui üks läks hästi, siis teises sain treenerilt sõimata. Taaskord läks üks hästi ja siis sain mängijatelt sõimata. Korraks tõmbas peale mängu juhtmed kokku ning pea vajus norgu, kuid sain sellest üle ja läksin uuele mängule taaskord pea püsti. Üleüldiselt jäi turniirist selline veidi mõru maik. Ma olin sada protsenti kindel, et ma ei sobi peakohtunikuks ning olen maailma halvim peakohtunik.

Järgmine sündmus oli naiskohtunike hooaja lõpetamine. Selleks kogunesime kõik ühte restorani õhtust sööma. Oli väga tore taaskord (üle poole aasta) kõiki näha. Sain rääkida kõigiga ja see andis mulle julgust juurde.

Järgneval päeval toimus U13 ja U15 tüdrukute aastalõputurniir. Olin hallis juba varakult kohal, sest tahtsin end kurssi viia. Olin väga närvis. Õnneks polnud see nii hull. Kuna olin tüdrukutest vanem, siis nad austasid mind ja sain mängu manageerimisega hästi hakkama. Kaarte ma ei jaganud, sest ei näinud selleks vajadust. Mõnda hoiatasin suuliselt, kuid see oli ka kõik. Sellest turniirist jäi mulle positiivne tunne sisse. Olin väga rõõmus ja uhke enda üle.

Peale jõulupausi oli mul vaja teha ka naiste esi-ja teise liiga aastalõputurniir. Seda kartsin ma palju rohkem. Peamiselt sellepärast, et seal mängijad olid minust palju vanemad ning kõigi mängijate vastu olen ma ise mänginud (mõnedega olin mänginug isegi ühes tiimis). Õnneks sain kohtunikega kokkuleppele, et ma oma tiimi mänge tegema ei pea, sest see oleks väga imeliku mulje jätnud.
Tuleb tunnistada, et kartsin hullemat. Sain enda arvates täitsa okeilt hakkama ja jagasin ka kaks kollast kaarti. Paar apsu muidugi oli, kuid minu silmis ei olnud ükski neist mängu muutev niiet kõik oli korras.
Suureks üllatuseks tuli välja, et mina pidin vilistama finaali. Sellest tehti live-ülekanne ning sain ise pärast vaadata ka oma mängu. Olin taaskord jube närvis, kuid õnneks ei olnud mängus väga palju olukordi, kus sekkuma oleksin pidanud. Kui lõpusireen kõlas sain julgelt öelda, et ‘jess, tehtud’.
Ka sellest turniirist jäi südamesse hea tunne. Olen iga mänguga aina enesekindlam ja see on hea.

Nüüd on järgmine turniir mind ees ootamas sel pühapäeval, kui vilistan Kehras naiste saalikarikaturniiri. Olen ärevil ning looulikult on närv sees, sest tegemist on ju saalijalgpalliga. Annan endast igatahes parima ja loodan, et läheb hästi.

Tänu sellele, et olen kohtunikuna tagasi, on mul nüüd taaskord elu joonele liikumas. Ma veel ei tea, kas see hooaeg mind mängijana näeb, kuid kohtunikuna kindlasti. Praegu käin jõusaalis ja teen jooksuharjutusi ning üritan saada tagasi vormi. Eksnäis kuhu mind see aasta viib.

Lõppu pilt SPIN turniiri kohtunike brigaadist.

Motivatsioon // Südamest kild puudu

Sport

Viimasest postitusest on aega möödunud ning nüüdseks olen juba päris jalul. Käin jõusaalis, teen harjutusi ning kord kuus ka füsioterapeudi juures.

Iseenesest läheb kõik hästi. Taastumine on kiire, kuid sel korral valusam, sest operatsioonist on möödas kaks ja pool kuud, kuid põlv annnab siiski päris korralikult valu. Samuti on mul sel korral selge, et mängima ma tagasi ei saa ning seetõttu on tihti probleeme motivatsiooniga. Ma ei tunne enam seda tungi pingutada, sest eesmärk silme ees on väga udune ning ebaselge. Loomulikult tahaksin joosta ja teha ja olla, kuid lihtsalt motivatsiooni ongi nii-nii vähe.

Neid raskeid päevi, mil motivatsioon on täiesti 0 tuleb aina rohkem. Ma üritan hoida pea püsti ja jätkata edasi liikumist, kuid mõnel päeval ainult minust endast ei piisa. Seetõttu tegin endale eraldi kausta, kus on segamini erinevad motiveerivad tsitaadid ning pildid minust kohtunikuna. Vaatan neid pilte ja mõtlen sellele ning enamasti ongi motivatsioon tagasi. Kõigil kordadel aga mitte. Mõni päev lihtsalt ongi selline, et miski ei aita ja elu tundub lootusetu. Neil päevil nutan oma peatäie ära ja siis lükkan selja sirgu ning elan edasi. Selline see elu on meil kõigil ma usun. Ongi üles-alla, tõusud ja mõõnad. Õnneks olen siiani suutnud kõik rasked päevad üle elada ja ma liigun edasi.

Kõige alguses oli mul hirm, sest ma ei teadnud, kuidas endale selgeks teha, et jalgpalli mängimisega on nüüd lõpp. Ma kartsin, et ma ei suuda seda vastu võtta ning sellega leppida. Nüüd on mu probleemiks see, et ma ei tea enam kes ma olen. Ma ei tea mida teha võiks, mis mulle meeldib. Kaotades jalgpalli kaotasin ma suure osa minust. Jah, ma tean, et mul on veel olemas karjäär kohtunikuna ning võimalus täisealiseks saades teha endale ka treenerilitsents. Aga see ei ole see sama. See ei tekita minus seda sama tunnet, mida tekitas väljakule astumine ning palli mängimine. Jalgpalli mängimine on vabadus. See on rõõm ning valu. See on kogu oma keha kaasamine mängu. Mängib süda, pea, jalad. Jalgpall on osa mängija iseloomust. Väljakul oled sa vaba ning sul on võimalus luua midagi, mida teised ei ole või ei suuda. Jalgpalli mängides leidsin ma enda.

Kõik see on nüüd kadunud. Ma tunnen end seest tühjana. Ma ei tea veel, kuidas sellega toimida. Käin uutes kohtades ning otsin endale võimalusi, millega see tühimik täita. Samas loodan ma, et ehk see täitub iseenesest, kui saan hakata jälle kohtunikuna tööle. Võib-olla sinna jääbki tühimik. Ma usun, et seda ei tea keegi. I’ll just try to keep my head up high and keep pushing forward. Ma arvan, et see ongi ainus ja parim asi, mida hetkel teha saan.

Nüüd veidi ka kõigest muust, mis mul toimumas on.

Kõigepealt täpne ülevaade mu põlve olukorrast. Ehksiis hetkel on mul olemas harjutused, mida tegema pean ning järgmisel nädalal on taaskord füsioterapeudi juurde minek. Eelneval korral andis ta lootust, et nüüd võib vaikselt juba jooksmise poole vaadata, kuid eks näis, kuidas see läheb.
Põlv ise on muidu üsna okei. Mõnikord hommikuti on lihtsalt veidi kange ning mõni päev valutab, kuid see on ka kõik. Midagi väga hullu pole.

Hakkasin septembris avastama uusi teid. Kõigepealt hakkasin käima näitlemas. Algul olin veidi skeptiline ja kartsin, et sportlasena ei sobi ma sinna ning mind ei võeta omaks jne, kuid nüüd olen umbes kaks kuud käinud ja ma olen tohutult õnnelik, et läksin. Üks asi on see, et näiteringis saan teha teistsuguseid asju, kuid teine asi on see, et ma sain tuttavaks kohutavalt vingete inimestega. Kuna olen kuskil 5 aastat ainult sportlastega läbi käinud, siis on nemad minu jaoks väga erilised. Nendega koos olles tunnen end vabalt ja võin olla see, kes päriselt olen.
Kuigi jah, hetkel tundub, et isegi näitlemine ja see seltskond seda tühimikku täielikult täita ei suuda.

Samuti olen otsustanud pühenduda rohkem koolile. Seda nii õppimises kui ka huvitegevuses. Sel kevadel jäi kõik see jalgpalli tõttu hunarusse ning nüüd otsustasin, et võtan end kätte ja panustan oma tulevikule. Võib-olla on see lihtsalt vabandus ja lihtsalt tähelepanu kõrvale juhtimiseks, et mul poleks aega mõelda sellele, mis oli ja sellele mis tuleb.
Olgu see siis tähelepanu kõrvale juhtimiseks või mitte, aga ma pean tõdema, et kooli huvitegevusse ja sündmustesse panustamine mulle tohutult meeldib. Ma julgen isegi väita, et see veidikene täidab tühimikku.

Ühesõnaga jah, praegune eluperiood on taaskord üks katsumus, kuid ma pean selle lihtsalt üle elama. Ma usun, et suudan seda ning väljun võitjana. Ma üritan pingutada.

Ja loomuikult üritan ka Teid kursis hoida oma tegemiste ja mõtetega.

Päikest 🙂

Lõppu üks inspireeriv mõte 🙂

Lõpuks ometi jalul // edusammud ning läbikukkumised

Sport

Pole päris pikka aega kirjutanud. Täpsemalt öeldes peaaegu neli nädalat – operatsiooni päevast saati. Jah, minu operatsionist on tõesti möödas peaaegu kuu aega.

Esimene nädal oli jube raske. Esimestel päevadel olid valud väga tugevad ning ükski valuvaigisti neid vaigistada ei suutnud. Seetõttu püsisin esimesed päevad voodis ning magasin, sest magades polnud valu tunda. Umbes neljandal päeval peale operatsiooni tekkis tunne, et nüüd hakkab paremaks minema. Valud andisid järgi ning enesetunne muutus palju paremaks. Teisel nädalal suutsin isegi kodust väljas käia. Käisin mängudel ja ka esimesel septembril koolis.
Neljandal septembril sai üks etapp läbi ning niidid võeti põlvest välja. Ühtlasi käisin tol päeval ka esimest korda füsioterapeudi juures ning sain esimesed harjutused ja juhised. Ning juba viiendal septembril, kui operatsioonist oli möödas täpselt kaks nädalalt, seadsin karkudel sammud koolimaja poole. Esimesed poolteist nädalat käisingi karkudega koolis ning kusjuures ei puudunud ma mitte ühestki tunnist.
Nüüd olen juba umbes pool nädalat käinud vaikselt ja rahulikult ilma karkudeta. Täna käisin ka füsioterapeudi juures ning tema oli progressi üle väga rõõmus ning ta sõnad olid “sel korral taastud lausa mürinal” Tegi tuju heaks küll ning ausalt öeldes tunnen end seekord selles olukorras palju kindlamalt. Olen kogenud kõike seda varem ning oskan ise tunnetada, kus on piir.

Edasi tegelen jala täiesti sirgu saamisega ning reielihaste tugevdamisega. Kuu aja pärast on järjekordne füsioterapeudi visiit ning siis hakkame tegelema juba hüpete ning kergete suunamuutustega. Olen väga rõõmus, et hetkel nii läheb. Nüüd on vaid oluline, et teeksin korralikult harjutusi ning et ma end üle ei pingutaks.

Veidi ka lähitulevikust. Nimelt osalen hetkel saalijalgpalli kohtuniku kursustel ning kavatsen korralikult litsentsi ära teha. See tähendaks seda, et kohe kui jooksma saan võin hakata mänge tegema.

Mängimise osas olen võtnud vastu otsuse, et tulevasel hooajal keskendun oma kehale, koolile ning kohtunikutööle. See tähendab, et tuleval hooajal mind tõenäoliselt väljakul pallimas ei näe. Midagi lubama ei hakka, kuid usun, et minu jaoks on nüüd kõik. Püüan edasi püüelda kohtunikuna ning samuti soovin alustada ka nooremate treenimisega, sest treeneritöö on alati mu üks unistusi olnud.

Eks nüüd näeb kuidas edasi läheb ning kuhu see elu mind viib. Üks on aga kindel, rohkem ma opilauale sattuda ei soovi.

Lõppu pilt, kuidas käisin karkudel oma plikadele kaasa elamas.

Operatsioon // Kõik on uus

Sport

Lõpuks ometi on operatsioon ja operatsiooni ootus seljatatud. Nüüd on ees pikk-pikk taastusravi ning siis saan loodetavasti taas liikuda.

Eile oligi minu vigastuse tippunkt ehk operaatsioonipäev. Hommik algas vara, sest haiglasse pidin kohale minema juba hommikul kella üheksaks. Haiglasse jõudes kontrollisid arstid mu paberid üle ning saatsid mu koos haiglariietega (jube öösärk ning hommikumantel) palatisse. Seal vahetasin riided ning sättisin end voodisse sisse. Veidi aja pärast jooksis palatist läbi mu ortopeed ning tegi mu haigele põlvele markeriga risti peale, et operatsioonil segamini ei läheks kumba jalga lõikama peab.
Kui arst oli ära käinud algas pikk-pikk ootamine. Asja tegi hullemaks see, et öösel olin üsna kehvasti maganud ning söönud ja joonud polnud ma eelmisest õhtust saati. Ootamine oli jube pikk.
Lõpuks, kui kell oli peagi saamas 12 tulid palatisse õed ning ütlesid, et nüüd on minek. Viskasin siis voodisse pikali ning mind sõidutati haiglavoodiga operatsioonitoa ukse taha. Peagi pandi mulle kanüül ning tilguti ja juuksed pandi kilest mütsi alla. Sel hetkel sain aru, et ongi käes.
Kui omal jalal operatsioonituppa kõndisin hakkas kõik kohale jõudma ning kohe kui lauale pikali heitsin hakkasin üle keha värisema. Ma ei suutnud seda kontrollida. See lihtsalt oli. Seetõttu manustati mulle kõigepealt midagi rahustavat ning alles seejärel pandi mulle külge masinad, mis mu vererõhku ning pulssi mõõtsid. Seejärel ütles anestesioloog mulle, et näeme varsti ning järgmine hetk, mida mäletan oli ärkamispalatis.
Ärkamispalatis ärkasin üles umbes pool kaks. Silmad püsisid vaevu lahti ning seetõttu magasin alguses edasi. Peagi ärkasin taas ning seekord seetõttu, et kuulsin õues müristamist. Kui silmad avasin nägin ka, et väljas välku lööb. Järgmine hetk tõusin ma istukile ning hakkasin ära minema. Ma ei saanud aru, kus ma olen. Nii oli see ka eelmine kord, ma ei tea, miks mul nii alati on. Ühesõnaga kui olin istukil ja juba valmis koju minema jooksis õde minu juurde ja käskis mul pikali visata. Sel hetkel tuli kõik meelde ja sain jälle aru, mis toimub. Kohe kui õde oli läinud tõstsin teki üles ning nägin oma sidemes jalga. Esimene mõte oli, et lõpuks on see läbi.
Peagi viidi mind voodiga tagasi oma palatisse, kus võisin juba vett juua. See oli üks päeva tipphetki.
Jõudsin veel magada oma palatis umbes tunni kuni tuli mu ortopeed minuga rääkima. Tuli välja, et põlv oli hullem kui arvati, sest lisaks ristatsidemele tuli üks menisk kokku õmmelda ning teine lihvida. see oli muidugi šokk, kuid pidin hakkama saama. Seejärel arvas ta, et võin ööks haiglasse jääda, et kui valud on nii suured, siis abi olemas. Mina seda ei soovinud, sest kodus on mul ju igatahes parem olla ning seetõttu lasi ta mu koju. Tõi veel ortoosi ning tähtsad operatsioonipaberid ning seejärel lahkus. Kokku leppisime vaid niitide välja võtmise kuupäeva.

Praegu olen kodus. Narkoos annab siiamaani tunda, sest uimane on olla ning käed on nõrgad.
Ühtlasi on ka valu on üsna tugev. Kõige hullemat valu teeb mulle mu kokku õmmeldud menisk ning samuti ka tagumine reielihas (sealt võeti kude, et sidet parandada).
On käes alles teine päev ning juba on tunne, et annan alla. Valu on nii tugev, et kui liigun, siis läheb tihtipeale silme eest mustaks. Ravimid on (kolm korda päevas võtan põletikuvastaseid ravimeid ning ka valuvaigistit), kuid need ei aita täielikult. Samuti on mul koguaeg põlve peal jääkott, et valu ja turset leevendada. Lisaks on mul täna ka kõik kohad valusad ja kanged operatsioonist. Ühesõnaga ma väga loodan, et iga päevaga läheb asi kergemaks ja paremaks ning eks am muidugi üritan üle elada.

Õnneks elasin operatsiooni üle ning alustan taastumist. Niidid võetakse välja kahe nädala pärast, neljandal septembril. Peale seda algab mul ka füsioteraapia, et loodetavasti uuel aastal jälle jalul olla.

Hoian lugejaid ikka kursis ning loodan, et kõik saab korda.

Lõppu paar pilti mu jalast ka.

Päev operatsioonini // Ootusärevus ning hirm võtavad võimust

Sport

Viimane kuu on läinud kiiresti. Kõige parem on olnud see, et olen saanud päris omal jalal ringi tatsata ning kasutanud aega suve nautimiseks (varem polnud see võimalik). Kuid kuu on läbi ning homme on käes oodatud/kardetud 22. august.

Just nii, homme on käes mu operatsioonipäev. Siiamaani pole päriselt kohale jõudnud, et see kõik päriselt ka toimumas on. Tundub nagu oleks väga halb unenägu ning ootan sellest üles ärkamist. Ma olen nii-nii pettunud kõiges. Kõige rohkem iseendas. See ei olnud üks loll otsus, mis mind siiani tõi. Need olid mitmed valed ja lollid otsused. Nii-nii lollid valikud, et praegu neile mõeldes tahaksin naerda, et nii loll ja naiivne olin.

Aga homsele mõeldes tunnen ma vaheldumisi hirmu ning põnevust. Mõni hetk tunnengi, et see operatsioon võiks tulla kiiremini, sest siis tekib tunne, et hakkab jälle paremuse poole minema. Samuti jõuab siis kiiremini kätte aeg, mil taaskord jalul olen. Ma nii väga ootan seda.
Teistel hetkedel valdab mind aga hirm. Hirm operatsiooni ees. Hirm tuleviku ees. Hirm kõige ees. Kardan operatsiooni, sest iga operatsiooniga kaasneb suur risk. Kardan tulevikku, sest ma ei tea, kuidas see minu jaoks kujuneb. Ma ei tea millisena ma sellest kõigest välja tulen. Isegi üks operatsioon on raske üleelamine. Ma tõesti ei kujuta ette kuidas kaks operatsiooni mõjub. Siiski üritan ma pea puhastada tulevikuplaanidest (kas mängin, kus mängin, kohtunikutöö jne), sest tegelikult ma veel ei tea kuidas mu keha vastu peab ning milleks ma peale operatsiooni üleüldse võimeline olen.

Võin julgelt öelda, et praegu olen ma teadmatuses. Mitte miski ei ole kindel. Kindlad pole isegi sõnad paberil, mis tähistavad mu praegust diagnoosi: “ACL totaalne rebend koos luuturse signaaliga. MCL vigastus II aste. Latraalse meniski radiaalne rebend” Isegi see võib muutuda.
See kõik on nii rahutukstegev ning huvitav samal ajal. Ma tõesti ei tea, mis tulekul on. Aga ma usun sellesse: “If God brings you to it, he will bring you through it” See lause/tsitaat on praegusel hetkel mu ainus rahusti. See paneb mu uskuma, et iga tunneli lõpus on valgus ning nii on see ka minu ja mu põlvede jaoks.

Õnneks olen ma aga kogunud viimase kuu ajaga endale väga palju toredaid emotsioone. Olen käinud kaasa elamas oma vägevatele plikadele, kes kõike trotsides ikkagi endast 110% väljakule jätavad ning võite koju toovad. Samuti olen käinud erinevatel muudel mängudel nautimas kohtunike tööd, et hoida ennast kasvõi natukene ühenduses ka kohtuniku ametiga. Põhimõtteliselt, veetsin aega tehes asju, mida armastan, koos inimestega keda armastan ning võtsin üleüldiselt suvest viimast.
Selle kõige positiivse kavatsengi homme endaga operatsioonilauale kaasa võtta. See aitab ning toetab mind ja ma usun, et niiviisi läheb kõik ka hästi.

Ühtlasi võtan kogu põlvedraamat kui kogemust ning kavatsen sellest taaskord tugevamana välja tulla. Nagu ikka, mis ei tapa, teeb tugevaks. Nii on see ka minuga. I can do it!!

Igatahes kavatsen blogilugejaid kursis hoida oma seisundi ning mõtetega ja väga loodan, et homme läheb hästi! 🙂

Lõppu pilt selle hooaja algusest. Järgmisel hooajal sooviksin saada samasuguse pildi endast, kuid hetkel on see vaid unistus.

Ülekoormusest ja treenimisest // Õige treener/treenimine on edu võti

Sport

Selles postituses otsustasin kirjutada ülekoormuse ning treenimise teemal. Põhjus on väga lihtne, nimelt on nii minu kui ka mu mitme sõbranna ja trennikaaslase vigastuse üheks põhjuseks ülekoormus. Samuti arvan ma, et sellest ülimalt olulisest teemast räägitakse liiga vähe.

Minu silmis on ülekoormus enamjaolt noorte probleem. Kõigi pead on täis täitmata eesmärke ning unistusi. Loomulikult tahetakse treenida võimalikult palju ning mängida täisaja kõikvõimalikes liigades ning turniiridel. Sellises vanuses ongi väga oluline roll treeneril, kellel on rohkem kogemusi ning kes on ilmselgelt selles valdkonnas ka targem. Tema peab noorele ütlema, kus on piir ning tema peab jälgima, et tema mängijad oleks terved ning ei koormaks ennast üle. Noor ise ju ei saa aru ning tihti ka ei tea, kus on piir.

Õige ning hea treener peakski oskama öelda õigel hetkel mängijale, et jäta see mäng vahele ja puhka või mängi ainult poolaeg, saad puhata. See on kasulik nii mängijale kui treenerile, sest mängija on terve ning saab tegeleda oma lemmiku spordialaga ja no oleme ausad treeneril ei ole ka kasu vigastatud mängijast. See on win-win olukord.

Ma tean, mida see tähendab. Ma just veidi rohkem kui kuu aega tagasi olin samas seisus. Mõtlesin pidevalt, kuidas tahaksin mängida parimates klubides ja olla kindel koondisemängija. Ma tegin trenne nii palju, et oli päevi mil ma ei jõudnud kooli, sest trenn oli päeval või olin lihtsalt nii väsinud eelmise päeva trennist. Samuti pidin ma ju täisajaga mängima kaks liigamängu nädalas. Ma ei saa ju mängu vahele jätta, sest muidu ma vean oma tiimi alt. Tunnistan, et oli mänge mil mängisin valuvaigistite peal, sest keha oli nii surnud. Probleem ongi selles, et seda kõike märkan ma alles nüüd. Nüüd, kui olen tõenäoliselt tegemas lõpparvet jalgpalliga. Ma tõesti ei näinud neid märke ise. Nüüd on alles ainult kahtesused ja enam ei saa midagi teha.

Samuti on väga väga oluline õige treenimine. Trenni alguses rullimine, mobility ja korralik soojendus ning rahulikud soojendusharjutused. Trenni lõpupoole löögid ja mängimine. Kindlasti ka jõu-/jooksutrennid, et parandada mängijate füüsist. Need on kõik väiksed pisiasjad, kuid need on väga olulised, et mängijad püsiksid terved ning saaksid anda endast parima mängudes.

Ma ei tea, kas seda postitust loeb mõni noortetreener, aga kui loeb, siis ma väga palun, et ta mõtleks korra sellele, et tema kätte on usaldatud noored mängijad. Tema vastutab nende eest ja minu silmis kõik vigastused (va need kus tõepoolest sõidetakse kossi ja on tulemuseks luumurd vms) jäävad tegelikult tema hingele. Tulekski mõelda, et kas treenerina kontrollisin nende mänguaega ning füüsist? Kas ma andsin neile piisavalt puhkust? Kas ma treenisin neid nii, et see oleks neile kasulik mitte kahjulik? Tegin ma ikka igal treeningul korraliku soojenduse? Võibolla oleksin võinud teha enne mõnda mängu või treeningut mobility-t, et mängijate keha oleks koormuseks valmis? Ja nii edasi ja edasi.

Ja noored mängijad. Tuletan teile meelde, et ükskõik kui väga sa tahad midagi saavutada ei tohi sa nö hüpata üle oma varju. Sa ei saa ju mängida Real Madridis kui noorena ennast nii hullult ära lõhud, et näiteks 25-aastasena omal jalul kõndida ei saa. Sa pead tunnetama oma keha. Kuulama, mida su keha sulle ütleb. Kui sul on valus, siis on midagi valesti. Ma ei räägi sellest, et kui keegi astub sulle varbale, siis pead kohe vahetust küsima. Ma räägin sellest, et kui sul on püsivad valud, siis sellega tuleb tegeleda. Treeni mõõdukalt ning mängi targalt!

Ma lihtsalt tundsin, et pean selle kohta kõik südamelt ära rääkima. Ma väga loodan, et see säästab mõne noore tervise.

Lõppu veel ka veidi minu põlvest. Nimelt käisin just arsti juures ning sain lahti raskest ortoosist!! Külgside on mul peaaegu paranenud, mis tähendab, et saan põhimõtteliselt juba operatsioonile minna. Operatsioon toimubki 22. augustil. Seni pean põlve liigutama ning paar nädalat kandma põlve tugisidet.
Usun, et nüüd läheb kõik paremuse poole. Kõik saab korda 🙂

Lõppu haruldased pildid minust rullimas ning mobilityt tegemas.

Uks on kinni, aitab küll // Lahti laskmine ja hüvastijätt

Sport

Olen nüüd umbestäpselt 3 nädalat olnud koju aheldatud kipsi tõttu. Väljas käimine on keeruline ning juhtub harva. Olen käinud arstide juures ja uuringutel ja tundub, et tulemus on sama, mis eelmine kord – paari kuu pärast leian end taaskord operatsioonilaualt.

Ma ei ole veel päris kindel, kas see kogu saaga on mulle üleüldse kohale jõudnud. Ma tõesti ei tea, mis edasi saab. Võib isegi öelda, et olen hirmul. Tundub, et keha tahab mulle läbi valu teha selgeks asju, mida ise varem teadsin, kuid tunnistada ei julgenud. Ei julgenud loobuda ning lahti lasta, sest kardan kahetsust ning teiste hukka mõistmist, sest see pole see, mida nemad soovinud oleksid. Loomulikult poleks jalgpalliga lõpparve tegemine ka mulle meeltmööda, kuid tuleb taaskord tõdeda, et elu ei ole soovide täitmise vabrik. Kõik soovid ei täitugi ja kõigi elu ei ole muinasjutt. Niisugune see elu on – ebaõiglane, kuid aus, sest on ebaõiglane me kõigi vastu.

Naljakas on mõelda, et enne vigastust olid mul suured suured soovid. Küll tahtsin seda ja toda teha ning sinna ja tänna minna. Praegu on need soovid ulme. Pole isegi aega ega energiat nendele mõelda, sest vajadused ja soovid on praegu palju elementaarsemad. Näiteks on hetkel mu üheks sooviks see, et saaksin valutult vasaku külje peal magada. Samuti, et saaksin istuda parem jalg kõverdatult üle põlve ning et saaksin kanda teksapükse (kipsi tõttu need mulle jalga ei mahu).
Uskumatu, et lihtsate ja pisikeste asjade hindamiseks on vaja selliseid kogemusi kogeda. Olen jälle targem ning kogu eelmise korra valu tuleb meelde. Sel korral olen tugevam, sest tean mis toimub ning toimuma hakkab. See kord tean, et tulen elusana välja.

Üritan võtta seda kõike nagu märki, et jalgpallurikarjäär pole mulle loodud. Usun, et mu eelmine põlvevigastus oli samuti märk, kuid selle asemel, et vaadata, millised muud uksed mulle avanenud on, kolkisin mina kinnise ukse taga, lootes, et see avaneb. Sel korral üritan olla kasvõi veidikenegi rohkem avatum ja targem ning üritan lõppude lõpuks lasta minna mõtted mängimisest. Muidu kaotan kõik, mis mul on. Enam ei tasu mängimine ära. Riskin liiga paju.

Ma tõesti tohutult loodan, et saan praeguseks mängija elust lahti öeldud. Siis saan ma ehk jätkata veel kohtunikuna ning selle tööga kaugele jõuda. Samuti sooviksin väga hakata pisikesi plikasid ise treenima. Tunnen, et see oleks väga väga vinge. Ja siis kunagi, kui olen juba vana ja elu elanud, võin uuesti proovida mängijana. Näiteks rahvaliigas. Tundub ainuõige otsus.

Ma tõesti ei tea, mis edasi saab. Eks me näe. “When God brings you to it, he will bring you through it” Niiet tulen tagasi tugevamana kui kunagi varem ning seejärel teen edasised otsused. Praegu vaja jalule saada, muu pole oluline.

Lõppu üks pilt ka minust karkude ja erkpunase kipsiga.
(Praegu on küll veidi teisiti juba – karke pole ja kips on asendunud robotmehe ortoosiga)

Kõik?! // Mõlemad põlved

Sport

Naljakas, et kõige rohkem kirjutan siis, kui mul on raske ja kõik on kokku kukkumas. Ehksiis jah, taaskord on lõpp paistmas. Eile liigamängus lõhkusin ära ka parema põlve. See tähendab, et mulle antud kahest põlvest olen suutnud ära nikastada kaks. Ehksiis 100%-liselt olen lõhkunud mulle usaldatud põlvi.

Kindlalt võin hetkel öelda, et valu ja nõksud olid teised kui eelmine kord. Põlv oli täiesti liigesest väljas ehk ma ise nägin kuidas oli jalg ebaloomulikus asendis. Polnud ilus vaatepilt. Lükkasin jala ise paika ning läks paremaks.
Käisin eile õhtul kohe ka emos ning seal tehti röntgen nagu ikka. Nagu ikka ei näita tavaline röntgen põlve kohta põhimõtteliselt midagi niiet targemaks väga ei saanud. Lihsalt sain teada, et põlvekeder on terve. Pandi ka kips, et põlv stabiilne oleks. Laupäeval ootab ees järjekordne visiit sinna ning siis saab ehk midagi rohkemat teada.

Praegu on seis küll selline, et mängijana ma tõenäoliselt enam väljakule ei jookse. Pole midagi teha. Keha näitab mulle, et see ei sobi. Loomulikult on mul äärmiselt kahju ning tahaksin mängida jne. Aga selline see elu on. Tuleb teha otsuseid, mis meile ei meeldi selleks, et meil oleks hea.
Näen, et ei ole mõtet riskida. Olen nii noor ja kahekümneselt ei tahaks ma ratastoolis küll olla. Üritan lasta lahti kõigist mõtetest seoses mängijakarjääriga. Pole lihtne, kuid see on ainus viis, kuidas ma täielikult taastuda saan.

Ma väga loodan jälle jalule saada ning seejärel üritan ma teha tööd selle kallal, et saaksin edasi jalgpallikohtunikuna tegutseda. Tunnen, et see on koht kuhu kuulun ning põlvedele see nii koormav ja ohtlik pole.

Hetkel on number üks eesmärk muidugi tagasi jalule saada. Keskendun korralikult ravimisele ja taastumisele ning elan päev korraga. Vaatan, kuidas edasi ning eks edaspidi näen kuhu mind elu juhtamas on.

Ma ise tean, et olen tugev ning võimeline sellest välja tulema. Nagu ikka “Mis ei tapa, teeb tugevamaks” Tulen tugevama ja targemana tagasi. Keskendun jälle iseendale ja vaatan kuidas ja kuhu edasi.

Paar pilti ka eilsest päevast..

Kipsiga kojuminek

Niipalju siis praeguseks. Ma usun, et postitusi tuleb nüüd rohkem ja tihedamini.
Päikest!!

Jalgpallikohtunik // kes ta on ja miks proovida?

Sport

Taaskord on käes märtsikuu, mis tähendab, et algamas on uus jalgpalliaasta/hooaeg. Uue hooaja algus tähendab aga ka seda, et toimuvad jalgpallikohtunike koolitused. Seepärast on ka SINUL võimalus end kirja panna ning see ära proovida.

Jalgpallikohtunik on loomulikult see, kes mängus kontrollib, et jalgpallireegleid täidetaks. Lihtne ja loogline.
Esimene hooaeg möödub värskel kohtunikul üldiselt noorteliigades, naiste esiliigas ja meeste madalamates liigades (enamasti neljas, kuid ka kolmas) ja seda abikohtunikuna. Lisaks arenemisele kohtunikuna avardab see igas mõttes su vaadet jalgpallile. Sa näed madalamate liigade telgitaguseid ja saad väga hea ülevaate erinevate liigade ja tiimide oskustest ja erinevustest.
Eriti põnev on olla naiskohtunikuna madalamates liigades. Mängijate, treenerite ja ka staadioni administraatorite reaktsioonid sellele on alati väga huvitavad.

Loomulikult tähendab jalgpallikohtunik olemine palju uusi sõpru ja tutvusi. Alustades sellest, et juba koolitusele minnes kohtud paljude teiste huvilistega. Taaskord pean tunnistama, et väga äge on naiskohtunike koolitus, sest seal on enamasti tuttavad mängijad või treenerid või ägedad naised, kes tahavad rohkem teada jalgpallist (harva on ka selliseid, kes on nagu mina ehk kellel on kindel siht saada heaks ja professionaalseks jalgpallikohtunikuks). Kõiki neid jõuab tundma õppida, sest koos käiakse viiel loengul, ühel praktikal ja siis veel eksamil. Eksam on mul kõige paremini meeles, sest siis oli meil kõige rohkem aega üksteisega suhelda (tööde parandamise ajal). Üldiselt saavad kõik oma litsentsi kätte (inimestel endal on huvi ning seetõttu valmistutakse ja pühendutakse eksamiks) ja läbi ei kukuta. Mina saan siiamaani hästi läbi oma nö kursusekaaslastega ning tihtipeale kohtume ka mängudel.

Kui litsents käes, siis on sul võimalus hakata juba tegutsema päris kohtunikuna. Täidad ära hõivatuse tabeli ja saad määramised. Hakkad käima mängudel ja kogud julgust ning igal mängul on erinev brigaad ehk saad uusi sõpru ja tuttavaid ka nii juurde. Alguses on veidi hirmutav ja tundub väga õudne, aga kui oled umbes 5 mängu juba teinud, siis see kaob. Lähed juba pea püsti kohale ja oled valmis kohtunik. Samuti hakkavad kohtunikud kellega brigaadis oled mõne aja möödudes korduma. See tähendab, et tead juba inimesi ning selle poolest on taaskord lihtsam.

Alguses muidugi on mängus ka raske, sest endas pole kindel ja kardad otsuseid teha. Kõige raskemaks teeb asja see, et mängijad väljakul ja publik tribüünil (enamasti publikut väga pole) oma hinnangut avaldavad. Alguses võtad väga südamesse ja solvud ja mõtled sellele, kuid aja möödudes saada aru, et neil ei ole õigus ja enam ei lähe see üldse korda. Mina praegu enam isegi ei kuula mida minu kohta öeldakse, sest see ei ole oluline. Kuulan vaid siis, kui asi käest ära minema hakkab ja vaja on maha rahustada.

Kohtunikuna on samuti võimalus teha karjääri, mis on minu arvates äge ja põnev. Algul annab see noortele kindlasti ka töökogemuse, sest on võimalik saada stipendiumit ning aegadest ja kokkulepetest tuleb kinni pidada. Aga üleüldiselt kogud sa iga mänguga punkte ning teatud arvu punktide täitumisel saad sa endale kõrgema tasema litsentsi. Ja kui oled eriti visa ja tahad jõuda ka välismaale, siis on sul võimalus saada ka rahvusvaheline FIFA litsents. See eeldab seda, et oled piisavalt vana ning jalgpalliliit on nõus sind saatma FIFA kursustele.

Loomulikult ei ole asi päris nii, et kui end kursustele kirja paned, siis oled kohe kohustatud hakkama kohtunikuks. Sa võid teha endale litsentsi ning seejärel otsustada, et ei taha kohtunikuks hakata. See on väga okei ja keegi ei ootagi, et kõik kursutel käijad hakkavad tegevkohtunikeks.

Mina soovitaks seda kursust eriti mängijatele ja treeneritele, sest see tuleb kasuks, kui tead põhjalikult harrastatava spordiala reegleid. See teeb sind mängija/treenerina palju targemaks ning samuti saad sa aru paremini kohtuniku otsustest. Loomulikult ei paista sa siis ka kohtunike silmis loll välja, sest enam sa ei karju kohtunike peale, kui need õige otsuse teevad.

Ühesõnaga on see kohtunikutöö ülimalt äge ja põnev ja ma arvan, et kõik, keda vähegi jalgpall kõnetab võiksid käia ära koolitusel.
Kindlasti sa midagi seal käies ei kaota!

Lisainfo ja registreerimisvormi leiad siit: http://www.jalgpall.ee/refcourses.php

Kui lähed kursustele, siis võid julgelt oma muljetest mulle teada anda! Mulle väga meeldiks kuulda, mida teised sellest arvavad 🙂

Eelmise aasta suvel naiste esiliiga mängul.

Tihe nädal // Sinisärgis ja kahe kohtuniku brigaad

Sport

Seekord tuleb juttu minu eelmisest nädalast. Toimus nii mõndagi ja kogesin samuti uusi ja ägedaid asju.

Nädala esimene pool oli nagu kõik nädalad mu elus. Käisin loomulikult koolis ja trennides. Just vahetult enne pühade algust algas aga nädal minu jaoks tegelikult. Miski polnud nii nagu tavaliselt.

Nimelt sain ma kutse U17 naiste koondise treeninglaagrisse. Vigastuse tõttu oli mul eelmine hooaeg poolik ning seetõttu ei saanud ma ka koondise poole pürgida, kuid sel hooajal on mul taaskord võimalus sinisärgis väljakule joosta.

Laager algas neljapäeval ja kestis kolm päeva. Iga päev tegime ühe jalgpallitreeningu hallis, ühe jõutreeningu ning kaks-kolm koosolekut hotellis.

Esimene päev oli huvitav, sest tuli kohaneda selle rütmi ja tempoga, mis laagris oli. Trennis oli samuti veidi keeruline, sest klubiga pole me suurel väljakul trenne teinud, ainult futsali ning seal tuli kohe harjuda kunstmuruväljaku laiuse ja pikkusega. Vahemaad on palju pikemad ning mäng on hoopis teine kui saalis.

Teine päev läks veidi lihtsamaks, sest olin juba harjunud sellega, kuidas koondises asju tehakse. Treening oli samuti parem, sest olin saanud juba veidi kohaneda eelmises trennis. Minul kui keskkaitsjal oli muidugi huvitav ning raske, sest enamus asju millele keskendusime olid omased just poolikutele ja nõudsid head pallikontrolli ja triblamist. Oli korralik eneseületus, kuid sain hakkama. Ausalt öeldes jäin isegi täitsa rahule endaga. Kui teise päeva trenn oli kergem, siis jõutrenn tol päeval oli kõige raskem. Keskendusime kätele, mis jalgpalluritel üldiselt nõrk koht on ja no võin öelda, et järgmisel päeval oli keeruline voodist üles saada, sest käed olid nii valusad.

Kolmas päev oli poolik päev, sest saime juba kahe paiku koju. Hommikul trenn nagu ikka, kuid treeningul ei keskendunud me harjutustele, vaid mängisime kolm lühikest mängu omavahel. Saime proovida erinevaid koosseise ja erinevaid mängijaid erinevatel positsioonidel. Mängida mulle meeldib ja ka seal meeldis, kuigi asja tegi raskeks see, et me ei teadnud kõik üksteise nimesid jne. Jõutrenn oli lühem ning eelmise päeva omaga võrreldes ka lihtsam.

Enne ära minekut täitsime ka hinnangu lehed iseenda kohta. Nagu ikka on iseennast jube keeruline hinnata, aga tuli hakkama saada.

Minu jaoks ei lõppenud sellega raske nädal ning raske laupäev. Nimelt oli mul veel vaja olla piirikohtunik esiliigas sel samal laupäeva õhtul. Olin täiesti surnud ja kogu kere valutas, kuid ma ei saanud ju alt ära hüpata ehk õhtul poole kuue paiku seadsin sammud jalkaliidu halli poole. Sinna jõudes tuli välja, et teist abikohtunikku ei leitud. Mis seal muud ikka kui läksimegi kahekesi esiliigat tegema. Mulle oli see ühtlasi ka esimene mäng esiliigas ning üleüldse sel hooajal niiet närv oli mul ilmselgelt sees. Tegelikult midagi hullu polnud. Minu jaoks ei muutunud põhimõtteliselt mitte midagi, peakohtunikul oli raske.

Ma enda arvates sain hästi hakkama ja jäin ise väga rahule. Õhtul olin surmväsinud ning kohe kui pea padjale sain magasin juba sügavalt.

Kuid see ei ole ka veel kõik. Nädala lõpetuseks oli mul pühapäeval ka veel turniir Kehras. Väljasõit oli õnneks alles 8.15 ehk magada sain üsna okeilt. Väsimus ei olnudki probleem ausalt öeldes, probleemiks oli pigem valu. Selg oli üsna läbi ja jalgae ja käte lihsavlust ei hakka ma rääkimagi.

Ühesõnaga turniir läks nii ja naa. Oleks saanud palju paremini. Saaliturniir ja nagu ikka on seal palju lahmerdamist, kuid kuidagi saime neljanda koha peale mängitud. Hea keskmine tulemus ja ise jäin rahule, sest tuimadest jalgadest hoolimata suutsin ikkagi ühe värava lüüa.

Emotsioonid peale Kehras löödud väravat

Selline oligi minu tihe ja sisukas nädal 🙂

Peagi kirjutan juba uue postituse põneval teemal!