katariinajarve

Neljanda liiga // võlud ja valud

Järjekordne postitus mu sammudest kohtunikuna aga seekord siiski veidi teises valguses. Nimelt kavatsen selle postituse kirjutada Eesti neljanda liiga teemal (neljas liiga on eestis meeste jalgpalli tugevuselt viimane liiga, vahetult enne rahvaliigat).
Värsketel kohtunikel nagu ikka on kombeks alustada noorte liigadest ning neljandast liigast. Mina pole amuti mingi erand ehk oma tegemised kohtunikuna toimuvad mul neljandas ning noorte liigas.

Neljas liiga on minule olnud samuti üpris uudne kogemus, sest Premium liigas palliva klubi kasvandikuna pole ma teisest liigast madalamate liigade tiimide ning mängudega kokku puutunud. Ootusi ma endale enne esimest mängu abikohtunikuna neljandas liigas ei seadnud. Peamine asi millele enne mängu mõtlesin oli see, et üritan jääda elama ning näha ära suluseisud. See, mis tegelikult toimub/toimus oli täielik üllatus ning uudis minule. Sellist asja poleks ma oodanud.

Minu kõik toredad mängud kohtunikuna on alanud ikka valvelauast garderoobi võtme küsimisega. Iga kord olen näinud erinevatel inimestel üht ja sama reaktsiooni, kui lähen ja ütlen, et olen mängul kohtunik. Kõigepealt vaadatakse mulle lolli näoga otsa ning kui täpsustan, et olen jalgpalli kohtunik, siis on vastus umbes: “Issakene, sina ka või? Noor neiu ja selline amet” Alles peale enamvähem sellist reaktsiooni saan kätte garderoobi võtme.

Kui vorm seljas ning brigaadiga läheme väljakut üle vaatama ning sooja tegema saan näha taaskord üllatunud pilke. Sammudes väljakule ning mõnikord ka protokollidega jamades vaatavad kõik mind üllatunult. Ilmselgelt ei olda harjunud naiskohtunikega ning arvestades seda, et olen üpris noor, siis on üllatunud pilgud põhjendatud.

Neljandas liigas on igapäevane, et mängijad jäävad mängule hiljaks (eriti laupäeva hommikuti) ning protokolle pole ja pallid on pidevalt kadunud või liiga tühjad. Samuti on see olemuselt muidugi palju nahaalsem ning jõulisem. Esimesel mängul nägin juba verd ning pisaraid. Vigastusohtikke olukordi on väga palju, sest pidevalt tõuseb kellegi jalg teisele näkku või liigub täie jõuga täpselt jalgadesse. Alguses olin täiesti shokis, sest ma polnud üldse harjunud sellise mänguga, kuid hiljem harjusin juba.

Veel üks iseärasusi on pallist mööda löömine või valele poole selle löömine. See kõlab naljakalt, kuid see on tõsi. See on üks peamisi põhjuseid, mis teeb neljanda liiga joonepeal olemise eriti piinarikkaks. Pall liigub kiirelt ning lohakalt ühelt poolelt teisele ning suluseisu muidugi ründajad ei vaata. Kui lõpuks olengi kindel, et ründaja oli suluseisus ning tõstan lipu on ründaja vihane, et ta lubava olukorra ära võtan, kuigi oli ilmselge suluseis ning isegi ta tiimikaaslased said aru. Sellises olukorras olen ma isegi peaaegu peksa saanud.

Kui ma siin olen neljandast liigast võibolla veidi negatiivse noodiga kirjutanud, siis kindlasti pole see üdini jube ja negatiivne. Võin julgelt öelda, et mulle isegi meeldib see. Mängijad tiimis on kõik omavahel head sõbrad, nad ei võta seda mängu tööna, vaid pigem just lõbuna ning ka kohtunikesse suhtutakse üsna hästi (see mõndade eranditega). Mängijate vanus on ka nii erinev. On mängijaid, kes on vanuses u 40-50 ning siis on 15-16 aastaseid noori poisse ka.
Väravate osas võin öelda kindlalt, et olen oma väheste mängude jooksul üsna palju väravaid näinudning vähemalt pooled neist olid ülimalt ilusad ning effektsed.

Ühesõnaga mulle on neljas liiga väga meeldima hakanud ning isegi kui ma kunagi ei peaks seal enam kohtunik olema, lähen ja vaatan mõnda mängu ikkagi.

Soovitan ka kõigil teistel!

Hull kohtunik // 410 minutit väljakul

Sport

See nädal on olnud minu jaoks täiesti pöörane. Olen saanud olla kohtunik põhimõtteliselt seitsmel mängul, erinevatel staadioitel. Iga mäng on olnud erinev ning ma olen kohutavalt palju arenenud ning ennast ka ületanud.

Esimene mäng see nädal oli mul üllatuslik määramine, millest sain teada alles päev varem. Tegemist oli tüdrukute U17 liiga mänguga, kus sain võimaluse olla abikohtunik. Mäng toimus Sakus, mis on koht, millest ma varem midagi ei teadnud. Kogu see mängu trall algas juba ca 45min enne mängu algust, kui ekslesin Sakus, et leida staadion. Sain brigaadis olla väga toredate inimestega, kes mulle kindlasti tuge ning abi andsid. Tegemist oli mänguga, kus mõlemas tiimis oli mul sõbrannasid ning ühe tiimi treener oli varem olnud ka minu treener. Ma alguses kartsin ja arvasin, et see teeb mulle kohtunik olemise raskeks, kuid endale üllatuseks sain peale mängu tõdeda, et ei pannud seda mängus tähelegi. Mängu tempo oli täiesti talutav ning minu otsuste kohta ei tulnud ka väljakult eriti vastukaja. Ise jäin rahule, kuigi tean nüüd oma nõrku kohti ning tean millele keskenduda edaspidi.

Tüdrukute U17 mäng Saku-Ajax, abikohtunik
Pilt-Made Järvekülg

Teine mäng oli laupäeval ning tegemist ei olnud enam noorteliigaga. Nimelt sain määramise meeste neljanda liiga mängule. Tegemist oli üleüldse väga huvitava ning erilise kogemusega. Kõik algas hommikul vara ärkamisega ning Kalevi staadionile minemisega. Staadionile jõudes sain teada, et meeste garderoobide poolel oli lisaks kohtunike garderoobile ka Moldova rugby tiim. Mõtlesin, et no mis seal ikka ning läksin garderoobi, et teha tutvust kohtunikega, kellega brigaadis olema pidin. Kuna olin esimene abikohtunik, kes riidesse sai oli minu ülesandeks minna tiimide juurde ning neile protokollid anda. Ilmselgelt olid kõik mehed ning ka pealtvaatajad üllatunud (ma ei oska öelda, kas meeldivalt või mitte), kui nägid, et mängu teenindab naiskohtunik. Vahetult enne mängu saime kuulda Moldovlaste laule ning jorinat.
Neljanda liiga mänge polnud ma kunagi varem näinud niisiis ei teadnud ma mida oodata. Mäng algas ning juba esimestel minutitel sain aru, et see mäng erines tunduvalt mängudest, millega varem olin kokku puutunud. Mäng oli jõuline ning ohtlik, palju peksti pikki palle ehksiis pall käis sellistes kohtades, kus kõrgemate liigade jalgpallis pall ei satugi.
Põhimõtteliselt oli minujaoks mäng selline:
“Ahah, seal on täiesti vaba mängija, ilmselt läheb sööt sinna”
*keeran keha juba sinna suunda ning hakkan vaikselt sinna poole liikuma*
*pall pekstakse hoopis teise suunda ning kohe tekib vasturünnaku võimalus ning ohtlik olukord minu ees oleva värava juures*
Loomulikult oli vastukaja väga suur, sest mõlemad tiimid soovisid võita ning oma ebaõnnes süüdistatakse muidugi kohtunikke. Mäng läks päris jubedaks esimese poolaja viimastel minutitel, kui värava all toimus olukord ning järsku pallivõitluse tagajärel kaks meest pikali maas olid. Kuna olin kaugema värava juures, siis ei näinud ma täpselt mis toimub. Järsku kogunevad kõik ühe mehe juurde ning üks mägijatest karjub vahetusmängijate pingi poole: “Kiirabi. Ruttu helista kiirabi. Ta kaotab liiga palju verd.” Esimene mõte oli mul see, et mees teeb nalja, aga ta ei teinud. Helistati kiirabisse ning minust möödus verest läbi imbunud särgiga mees, kellel oli korralik peahaav. Mees viidi haiglasse. See oli päris korrralik shokk mulle, sest sellist asja polnud ma varem näinud. Peale mängu olin ma loomulikult nii vaimselt kui ka füüsiliselt täiesti surnud.
Ühesõnaga ma toon halba õnne, sest kõik kes seal mängul olid ütlesid, et nad pole sellist asja varem näinud. Hea algus mu kohtunikukarjäärile.

Pühapäeval olin kohtunik tüdrukute U13 vanuseklassi meistrivõistluste turniiril. Pidin vilistama viite mängu. Õnneks oli tegemist üsna pisikeste tüdrukutega ehk väljak polnud väga suur ning mängu aeg oli ka vaid 2×12 min. Ma ise tunnen, et nende viie mängu jooksul ma väga suuri vigu ei teinud. Oli raskeid hetki, kus pealtvaatajad ning treenerid karjuvad mu peale, sest nende arvates olin auti valesti näidanud. Neid hetki oli küll vähe aga neid ikkagi oli. Neil hetkedel käis mul endal ka peast läbi, et äkki olen ma valesti vaadanud aga mul tuli jääda kindlaks enda otsusele niisiis ma loodan, et tegin õigesti.
Turniiril mängisid ka minu klubi kasvandikud, kellega koos olen ma treeninud. See tegi mulle vilistamise raskemaks, kuid tundub, et sain hakkama. Kõige raskem hetk oli see, kui oli Kalju mäng ning kalju mängija puutus palli käega. Mul oli nii halb tunne sees, sest ma ei tahtnud üldse penaltit anda, aga sellel hetkel tuli teha õiglane otsus, ehk ma näitasin penaltit. Seal ei saanud olla mitte mingit vaidlemist, sest tegemist oli ilmselge käega mänguga.
Üldiselt jäin ma rahule ning olen väga väga uhke, et sain sellega hakkama.

Ma olen väga õnnelik, et sain nii palju kogemust see nädal. Samuti olen väga rõõmus, sest mu põlv on suurepäraselt sellele koormusele vastu pidanud. Käin ju trennides ka (jalgpall kui ka jõusaal) niiet alguses kartsin ma väga, et põlv ei pea vastu, kuid nüüd on selgunud, et põlv polegi mul kõige nõrgem lüli, sest rohkem muresid on mul hetkel hoopis seljaga.

Järgmine nädal läheb mul lihtsamalt, sest praegu on teada, et mul on kaks mängu. Üks on noorteliiga ning teie on taaskord meeste neljas liiga.
Loodan, et paranen ning arenen iga mänguga ning jõuan veel kaugele kohtunikuna.

Esimene vile // täielik komöödia

Sport

Neljapäeval olin esimest korda päris litsentsiga EMV kohtunik. Ma ei ütle, et ma täielikult läbi kukkusin, sest iseenesest otsused olid täiesti okeid aga no jah.

Loomulikult olin ma närvis. Olin isegi väga närvis, sest juhuslikult langesid väga paljud asjad kokku.
Ehksiis:
1. See oli mu esimene mäng.
2. Ma olin varem olnud vaid joonel.
3. Publikus istusid mulle väga paljud olulised inimesed.
4. Vastaste treener oli mu lemmik naistreener

Jah, just nimelt. Sa võid arvata, et teed litsentsi ära ja ongi kõik, aga tegelikkuses on litsentsi tegemine alles kõige algus. Litsents annab sulle jah kogu teoreetilise, kuid see ei anna sulle õiget positsiooni valikut, enesekindlust, kogemusi kõige väljaspool mängu toimuva korraldamisega ning protokolli täitmise oskust samuti mitte.

Ühesõnaga kogu lugu hakkas pihta juba kohe alguses, kui sain kätte protokollid ning uskuge mind see ei olnud armastus esimesest silmapilgust. Vaatasin veidi aega seda protokolli ning esimene mõte oli “Mida ma nendega tegema pean?” peale riiete vahetust süvenesin veidi ning tundus, et saan aru enam-vähem. Mis siis ikka, läksin tegin soojendust ning kontrollisin palli üle. Seejäre kontrollisin kõik mängijad üle ning jooksime peale. Peale tervitust ning poole loosimist oligi aeg avavile anda. Esimestel minutitel tundus mäng mõlemalt poolt kinnine ning pigem püüti oma värav puhas hoida. Kahjuks või õnneks kohe peale seda mõtet löödi järjest 4 väravat nelja minuti jooksul! Neist kolm lõi üks ja see sama tüdruk kolmel järjestikusel minutil! See oli päris suur üllatus mulle. Kui arvasin, et torm on möödas eksisin ma rängalt. Saatuse tahtel JUST seitsmeteistkümnendal minutil tuli mul anda mu elu esimene penalt. Kaitsemängija puutus palli oma karistusalas käega ning oligi vaja penalt vilistada. Penalt muidugi realiseeriti ning esimene poolaeg lõppes viie löödud väravaga. Teine poolaeg midagi erilist ei toimunud (va see, et komistasin AINSA torbiku otsa ning löödi veel kaks väravat).

Mina seal punases kollase torbiku taustal, millele ma otsa jooksin.

Peale mängu pidin kõik protokolli kandma. Loomulikult kirjutasin ma lõppskoori alguses valesti ning ei teadnud kuidas märkida penaltist löödud värav ja samuti olin unustanud üle lugeda pealtvaatajad. Kui kõik takistused olid ületatud ning sain oma täidetud protokolli üle antud olin ma tegelikkuses rahul. Publikust öeldi mulle ka paar hea sõna ning päev oligi korras.

Hiljem analüüsides muidugi nägin ma kui kohutavalt halva positsioonivaliku ma olin teinud niisiis ma nägin, mida ma paremini pean tegema järgmisel mängul.

Kõige olulisem oli selle kõige juures minujaoks see, et ma sain tunda ennast normaalse ja võrdsena. Peale põlvevigastust on mul koguaeg mõttes põlv ning ma ei tunne ennast võrdsena, sest olen vigastatud. Enamus inimesi muidugi seda ei mõista aga seal mängus ununes mul kogu muu. Jah, võibolla on see ainult minul aga ma olen väsinud koguaeg põlvele mõtlemisest, igas olukorras tuleb silme ette pilt, mis siis oleks, kui mul praegu põlv jälle alt ära läheks. Enam ei ole küsimus kas mul läheb põlv alt ära, praegu on küsimus lihtsalt millal.

Järgmine kord olen ma joonel järgmine laupäev IV meeste liiga mängul ning peakotunik juba järgmine pühapäev U13 tüdrukute turniiril. Kindlasti kavatsen ma vigadest õppida ning äkki tuleb juba paremini välja.

Jalgpallikohtunik // kursused ja litsents

Sport

Kirjutanud pole ma juba 2 kuud. Tõenäoliselt sellepärast, et tavalist ‘mu põlv paraneb’ postitust ei tahtnud kirjutada. Nüüd, täna kirjutan uuest ja huvitavast kogemusest, mis mul aprilli alguses algas.

Nimelt, otsustasin minna ‘Kohtunike kooli’. Ma olen juba päris pikka aega mõelnud kohtunik olemise peale, kuid koguaeg on olnud kuidagi kõike muud jne. Ma arvan, et mu üsna raske põlvevigastus, mis mind jalgpallist rohkem kui pooleks aastaks eemale jättis/on jätnud andis viimase tõuke end kursustele kirja panemiseks. Kogu see hirm, et võin kaotada jalgpalli, mis on mulle nii oluline, andis mulle viimase tõuke. Niisiis panin end kursustele kirja juba jaanuaris, kuid kursused ise hakkasid alles aprillis.
Kokku oli mul ‘Kohtunike kooli’ raames 7 kogunemist. Kuna tegemist oli Tallinna naiste kursustega, siis oli meid ca 10. Üpris vägev oli näha, kuidas kursustel olid nii erinevas vanuses naised. Oli umbes minuvanused ning siis oli minust 10-20 aastat vanemad naised.

Esimesed viis kogunemist olid loengud. Rääkisime läbi kõik 17 jalgpallireeglit ning arutasime läbi mänguolukordi. Kohe esimeses loengus saime oma jalgpallireeglite raamatu, mida kasutasime ning kohtlesime kõik nagu õpikut või piiblit. Tavaliseks muutusid kella üheksased jalutuskäigud A le coq arenalt koju.

Igas loengus kuulsime oma koolitaja Hannes Kaasiku suust läheneva eksami kohta. Esimestes loengutes ma sellele eksamile üldse ei mõelnud, käisin kohal, mõtlesin kaasa ning kordasin kodus. Nii umbes neljandast loengust alates hakkas juba vaikselt koitma, et järgmine nädal on eksam ning ma pean sellele juba mõtlema hakkama.

Enne eksamit oli meil ka praktikatund (1.5 tundi tegelikult) koos Karolin Kaivoja ja Neeme Neemlaidiga. Harjutasime liputehnikt ning abikohtuniku jooksutehnikat, samuti ka peakohtuniku käemärke ning kuidas vaadata suluseisu. Seal tegin ka oma esimesed jooksusammud peale poolt aastat. Sealt tunnist sain kaasa väga hea tunde ning soov kohtunik olla kasvas veelgi.

Eksam oli esmaspäeval ehk peaaegu terve pühapäeva ma kordasin ning harjutasin. Vaatasin läbi harjutusklippe ning lugesin läbi reegleid. Naljakas, et ma seda ütlen aga mulle väga meeldis õppida neid reegleid.

Lõpuks jõudis kätte esmaspäev ning eksam. Eksamit tehes ei tundunud see üldse nii hull või raske kui me kõik olime kartnud. Kui kõigil oli eksam tehtud sõime kringlit kuni Hannes meie eksamitöid parandas. Rääkisime läbi küsimused ja vastused ning iga sekundiga pinge aina kasvas, sest keegi ei tahtnud ju läbi kukkuda. Samuti sain siis teada, et olen jälle kõige noorem kogu pundist.
Kui tagasi eksamiruumi läksime saime teada, et keegi ei kukkunud läbi oli kõigil kergendus ning olime ülimalt rõõmsad. Seejärel hakkasime saama ükshaaval kätte oma litsentsi, kaarte ning eksamitööd, et see üle vaadata. Tuli välja, et tegin kõige nooremana kursuse parima töö ning tänu sellele sain kohe kätte jalgpallikohtuniku C klassi rinnaembleemi.

Nüüd on mul käes litsents ning kaardid ja esimene mäng on juba esmaspäeval, kus saan abikohtunikuna tegutseda. Ma väga loodan, et tänu sellele saan ma olla jalgpalliga koos väga pikka aega.

Ja kindlasti soovitan ma neid kursusi kõigile, keda vähegi huvitab jalgpall. Mitte midagi pole kaotada, sellest ainult võidab.

HOIA // sul on olemas kõik, mida vajad

Sport

Ma olen seda teemat juba puudutanud aga ma tahaks väga, et kõik oleksid õnnelikud ja tänulikud selle üle, mis neil on. Kui sa pole midagi suurt kaotanud, siis sa sul on raske mõista, kuid mõtle, kas sa tahaksid läbi elada rasket kaotust selle asemel, et proovida mõista ning lihtsalt olla tänulik.

Me võime mõelda sellele, mida meil pole ning olla negatiivsed ja halvas tujus, aga samas võime me mõelda sellele, mis meil on ning olla õnnelikud. Ma ei saa öelda, et suudan täielikult mööda vaadata sellest, et jalgpalliga (tegelikkuses üleüldse spordiga) tegelemine on võimatu ning et see ei tee mind kurvaks. See lihtsalt ei ole võimalik. Kui kaotada midagi, mis on olnud su elu ning armastus (tõenäoliselt ma ei hakka mitte midagi ega kedagi kunagi rohkem armastama), siis ei saa ilma valu ja pisarateta.

Sul ei pea olema palju. Ole tänulik, et sul on kodu ja et saad kõndida, et sul on olemas võimalus öelda välja, mida mõtled, et saad hingata, et sul on võimalus üleüldse elada.

Samuti nautimine ning viimase võtmine. Ma ei näe asja tegemisel mõtet, kui sa seda tõsiselt ei võta ning sellesse ei panusta. Näiteks, mis mõte on kanda oma spordiklubi dressi kõikjal, kuid trennis mitte käia? Sul on olemas võimalus käia trennis ning tegeleda sellega, mida tahad/armastad.

Teine asi on muidugi kui põhjus millegi tegemiseks pole sina ise. Üha enam on just tüdrukute jalgpallis olukord, kus tullakse trenni, et kas meeldida poistele või äge tunduda. Minu arvates pole asjal mõtet, kui sa südamega ei tee ning ise ei armasta seda, mida sa teed. Kõige naljakam on asja juures see, et jäetakse massiliselt trenne vahele ning trennis olles ei pingutata ning hiljem, kui mänguaega saadakse vähe halatakse, et treener on halb ning ei anna võimalust mängida.

Mina näiteks alustasin koos väga edasijõudnutega ning see andis mulle motivatsiooni ning samuti sõelus selline treening välja tõelised soovijad ning niisama tulijad. Ma ei taha öelda, et jalgpalli ei tohiks tulla, kuid kindel on see, et sind ei võeta tiimi omaks vanade egijate poolt, kui sa ei suuda näidata, et tahad päriselt ka tegeleda.

Kogu selle jutu mõte on see, et minul kui vigastatul on väga raske vaadata, kuidas kõik lasevad oma võimalused luhta. 5kuud tagasi kukkus mu maailm igas mõttes kokku. Ma olin enne seda täielikult ähmi täis. Ma elasin ja hingasin jalgpalli. Algul oli juttu kolme päevasest pausist, seejärel kolme nädala ning kolme kuu pikkusest pausist. Praegu ma loodan, et treeningpaus ei veni pikemaks kui pool aastat. Mängupausi kohta ei oska keegi mulle midagi öelda, kuid on ilmselge, et hooaja alguses ma väljakule ei lähe.

Trenni minnes ma ise muutun muidugi ka õnnelikumaks, kuid kõige rohkem muudab see mu lähedasi. Nad kõik on kannatanud koos minuga ning näevad, et ma pole õnnelik ning naeran vähem.

Ma usun, et kõik saab korda.

Naudi ja tee hingega kuni sul võimalik on, sest me keegi ei tea, mida tulevik toob. Samuti ei tasu lükata kaugusesse asjade tegemist, tuleb võtta kätte ning teha, sest sa kunagi ei tea millal on su viimane äev või millal sa kedagi viimast korda näed 🙂

Palju mõtlesmisaega // Inspiratsioon ja unistused

Sport

Meid kõiki inspireerib keegi või miski. Meil kõigil on mingi asi või keegi, kes/mis meid motiveerib ja inspireerib oma unistuste ja eesmärkide poole püüdlema.

Inspiratsiooni võib leida kõiges. Inspiratsiooniks võib olla muusika või film või mis iganes muu asi, kuid peamiselt kipub inspiratsiooniks olema mõni persoon. Tavaliselt on inspiratsiooniks inimene, kes on tegija oma alal. Rohkem veel kui on erinevaid huvisid, on erinevaid iidoleid. Kõigil meil on omad huvid ning väärtushinnangud, selle järgi kujunevadki eeskujud ehk iidolid.

Jalgpallis on praeguse aja peamised iidolid Cristiano Ronaldo ja Lionel Messi ( jah me kõik peame tunnistama, et üks neist meestest on olnud meie eeskuju või lemmik 😀 ). Mulle ei meeldi nende võrdlemine ühiskonna poolt. Nad on niivõrd erinevad mängijad, neid ei saa võrrelda. Messile on antud anne/talent ning Cristiano tulemus on tulnud pigem suure ja raske treeningu ning tööga. Nende mängustiil ja füüsis ning kehaehitus on juba nii erinevad. Minu arvates tuleks nautida seda aega, mil meil on võimalus näha neid kahte legendi mängimas. Ausatn neid mõlemaid väga, kuid iidolid nad minujaoks pole.

Minu arvates on jalgpalli suurkujud läbiaegade siiski Pele ja Ronaldinho. Kindlasti on asi ka selles, et kui nemad tegusid tegid polnud nii olnuline raha, vaid mängiti pigem jalgpalli pärast, raha oli pigem boonuseks. Nemad on inspireerinud meid kõiki. Õpetanud, mitte ainult seda, kuidas jõuda kaugele jalgpallis, vaid ka seda, kuidas jõuda kaugele elus ja kuidas olla hea inimene. Nad on meile õpetanud, et jalgpall pole enam ammu ainult mäng.

“Everything on earth is a game. A passing thing. We all end up dead. We all end up the same, don’t we?”
-Pele

Samuti on inspireeriv ja muidugi motiveeriv mees Andrea Pirlo. Andrea Pirlo on kohe algusest peale olnud eriline. Juba poisikesena paistis ta silma. Asi ei ole niivõrd talendis, vaid asi on töös ja treeningus. Paljud edukad sportlased on öelnud, et neile annab enesekindluse see, kui nad treenivad sel ajal, kui keegi nende vastastest ei treeni. Treenides jõululaupäeval on hea mõelda, et kõik vastased söövad ja pidutsevad ning mina treenin. Pirlo on näidanud, mida tähendab austus ning ustavus klubi ning jalgpalli vastu. Ta on õpetanud, et kadedus ei vii kuhugi ning et ükski unistus ei ole liiga suur.

“Kaitseliini ees arvasin võivat anda endast taaskord parima. Kui meri on sügav, siis kala hingab, kui ta panna madalasse vette, siis ta kohaneb, kuid see ei ole üks ja see sama”
-Andrea Pirlo

“Need poisid, kes minuga Brescia U-17 meeskonnas mängisid, ei olnud halvad, kuid nad leidsid end maadlemas (ja korrapäraselt kaotamas) tõsise probleemiga. Neil oli hirm oma unistuste ees, nad kannatasid oma unistuste raskuskoorma all seni, kuni see nad lömastas.
Minu meelest on targem uisutada kiirema järgi ja jääda teiseks, kui hoog maha võtta ja mitte kunagi kohale jõuda. Nad ei saanud sellest kunagi aru. Kahju”
-Andrea Pirlo (raamatust “Andrea Pirlo – Mõtlen, järelikult mängin”)

Samuti saab ennast motiveerida, teisi inspireerides.

Inspireerida on raske, kuid see pole võimatu. Mulle jääb näiteks elu lõpuni meelde hetk, mil peale mu mängu tuli minu juurde üks 5-aastane tüdruk, kellel oli seljas ilmselgelt talle suur jalkavorm ning käes jalgpall ning ta ütles mulle “Kui suureks saan olen täpselt nagu sina” Sel hetkel käis mu peas
klõps ning sain lõplikult aru, et jalgpall on see, mida ma tahan. See andis mulle motivatsiooni iga mäng aina paremini mängida.

(See video on tehtud tüdrukute jalgpallifestivalil “Live your goals 2015 Tallinn”. Olen ise ka seal ning seal on näha väikeseid ja armsaid noori tüdrukuid, kes on leidnud jalgpalli. Vanimate seas olles, tuli seal meie grupil olla eeskujuks noorematele. Ülimalt armas ja soe päev ning imeline algatus minu arvates.)

Unista, unista ja veel kord unista 🙂

Minu koondise treeneri Katrini arvutis oli üks pilt, mida ta meile koguaeg näitas, seal oli kirjas:

“If your dreams don’t scare you, they aren’t big enough”

Minu arvates tuleks rohkem unistada ning unistuste poole püüelda. Tuleb leida see jõud, motivatsioon ning inspiratsioon ning see ära teha. Miski pole võimatu.
Pealegi on unistamine lõbus tegevus ning kui midagi väga tahta, saab selle saavutada. Soovidega on juba nii, et kui väga tahta ja soovida, siis kipuvad soovid täituma.

Oma vigastuse tõttu ei saa ma hetkel spordiga tegeleda ning edasi püüelda oma unistuste poole. Tahtejõudu on rohkemgi veel kui vaja, kuid füüsiline pool ei jõua järgi veel. Kuu aega operatsioonist ja juba läheb paremaks.
Seetõttu ajabki mind ülimalt kurjaks ning närvi, et inimesed, kellel kõik on korras ja kellel tervis peab vastu, ei võta tõsiselt trennides käimist ja mängimist.

Kallid inimesed, teil on kaks terved põlved ja terve keha, teil on võimalus mängida ja tegeleda ja olla. Miks te ei võta seda tõsiselt ja miks te ei pinguta? Ma annaks praegu kõik, et saaksin kasvõi lihtsat trenni teha. Nautige ja sportige täiel rinnal nii kaua kui võimalik. Elu on lühike ja ei saa lõpmatuseni edasi lükata.

26. päev (neli kuud) // omal jalal trepist üles

Sport

Peagi saab täis esimene kuu nö “parandatud jalaga” ehk kuu peale operatsiooni. Muutusi on toimunud palju ning omal jalal lähen trepist üles igas mõttes.

26 päeva olen võimelnud ja näinud vaeva, et saada tagasi platsile. Nüüd hakab vaikselt juba minema ning olen esimesed sammud trepil paranemiseni teinud. Liikuda saan ise omal jalal. Uskumatu kui eriline see minu jaoks on. Veidi enam kui nädal aega tagasi oli mu suurim soov lihtsalt käia omal jalal. Ei mingeid karke ning ratastoole. Nüüd saan isegi treppidest omal jalal üles.
Sellega ongi nii, et argilised asjad tunduvad meile enesestmõistetavate ja tavalistena, ainult kuni hetkeni mil meil neid enam pole. Kõik, kes ilma muredeta kõnnivad ja liiguvad ei teagi kuidas neil veab, et saavad liikuda.

Kuna valu on vähenenud ja peaaegu täiesti olematu ning tavapäraste asjadega saan juba normaalselt hakkama, siis on tugevnenud tung tagasi mängima saada. Motivatsiooni paranemiseks lisab ka hiljuti saadud kutse/võimalus tulevasel hooajal ka naiskonna eest väljakule minna. Ainus takistus on veel põlv.

Üleeile sai mul 4 kuud viimasest korrast, kui mängisin. Neli kuud on üpris pikk aeg, teatud mõttes. Ühel hetkel tundub see üüratu pika ajana, täis raskusi, valu ning seiklusi, kuid järgmine hetk on tunne, et 24 september, mil kaotasin põhimõtteliselt kõik, oli just nagu eile. Olen saanud targemaks ja tugevamaks, kuid samuti on igatsus ja tühjus täitnud koha mu südamest, kus on varem olnud jalgpall. Sellele tagasi mõeldes tekivad ikka mõtted, kuidas saaks ajas tagasi minna ning asja muuta, kuid see on võimatu, kahjuks. Tuleb minna eluga edasi ning püüda raskusi trotsides edasi minna ning võimalusel ka tagasi väljakule minna.

“Elu ei saa kogu aeg allamäge minna, ükskord tuleb põhi vastu ja siis hakkab ta jälle üles minema”
– Mark Dennis

Jalgpall // miks peaks?

Sport

Paljud noored ja vanad mõtlevad, millega võiks tegeleda või mis alale pühenduda. Mina jalgpallurina soovitan kindlasti jalgpalli. Jalgpall on hea nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Kindlasti on jalgpall üks parimaid alasid, et oma füüsis korda saada. Jalgpallis treenitakse kiirust, koordinatsiooni ning pallikontrolli. Ma julgen väita, et pallikontrolli või reaalset palli puudet on suures mängus üksikul mängijal (mitte tiimil) kõige vähem. Rohkem tuleb liikuda. Liikuda tuleb igas suunas, igatpidi, erineva kiirusega ja erinevatel aegadel. See tõstab olulisele kohale vastupidavuse, mida enamustes klubides treenitakse eraldi üldfüüsilise treeninguga. Samuti on seal vaja tugevat kehaehitust (korpust nagu mu kunagine treener armastas öelda), mida treenitakse jõuharjutustega. Kui palju jõuharjutusi tehakse ja kas nende tegemise teeb treener kohustuslikuks, sõltub klubist ja treenerist. Minu arvates ei peaks treener tegelikult üldse selle kohustuslikuks tegema, sest iga mängija, kes soovib endast väljakul kõik anda peaks teadma, et jõuharjutused on vajalikud. Tugev keha ja kehaehitus ei anna ainult enesekindlust oma kehas olemiseks, see aitab vältida vigastusi ja kuna jalgpall juba on selline ala, et tuleb palli ka kehaga katta, siis ilmselgelt on seda palju raskem (kui mitte võimatu) teha nõrga füüsisega.

Ehksiis jalgpalliga tõsiselt tegeledes oled ilusa kehaga, kiire, hea koordinatsiooniga ning vastupidav. Mida veel?

Jalgpall on teatavasti meeskonnamäng ja kõige rohkem õpetabki see, kuidas jagada ja teistega arvestada ning miks ei tohi teisi alt vedada. Olles osa tiimist on sul kohustused tiimi ja treenerite ees. Ma olen oma mänguajal näinud väga palju mängijaid, kes lihtsalt ei sobi tiimi, sest nad ei suuda teistega arvestada ja veavad tiimi alt. Ja arvestamine ja jagamine ei käi ainult mänguväljakul toimuva kohta. On normaalne, et igas tiimis on paar mängijat, kes ongi egoistlikud väljakul ja ei sööda eriti, kuid see annab pigem tiimile juurde, sest kui nad ei sööda on nad enesekindlad ja kui ollakse enesekindel, siis peab selleks olema mingi põhjus niiet tõenäoliselt on nad individuaalselt head mängijad. Need, kes tiimi ei sobi veavad tiimi alt muul ajal.
Samuti on jalgpallis vaja pead. Väljakunägemine on seotud ka peaga. Tuleb näha väljakut, et leida endale õige koht väljakul ja et leida õige sööt või tsenderdus. Jalgpall arendab samuti mõtlemist ja ajutööd minu arvates, sest iga sekund muutub platsil midagi. Koguaeg muutub. See tähendab, et mängija peab sekundi jooksul jõudma jälgida väljakut ning võtma vastu palju otsuseid. See tundub keeruline, kuid minu arvates on see nii tohutult võimas mõelda, et sekundi pärast (või veel kiiremini) on kõik hoopis teisiti ja ma pean liikuma või just seisma või pressima või taganema või söötu küsima või peale lööma jne.
Jalgpall on tohutult äge ala, sest kui sa ühined mõne tiimiga, siis sa saad endale super ägedad tiimikaaslased, kellest saavad su parimad sõbrad ja kellega kõike koos läbi elad. Kui tegemist on õige ja tugeva tiimiga, siis kõige vägevam on koos võitmine ja kaotamine. Minu arvates isegi kaotused on paremad, sest see kuidas tugev tiim saab kaotustest koos üle ilma, et kedagi üksikut süüdistama hakkaks on imeline. Sa ei pea kaotusvalu üksi üle elama, vaid sa saad seda jagada ning see ununeb.

Minu arvates võiks rohkem tüdrukuid leida tee jalgpalli juurde, sest jalgpall pole juba ammu ainult meeste ala. Jalgpall on ka tüdrukutele. Võiks ju proovida või mis?

Minu lemmik naismängija Flora naiskonnas ja Eesti naiste A-koondises mängiv Liis Pello on vastanud küsimusele “Miks just jalgpall?” nii:

“Kui sa tunned, et sinu süda tuksub jalgpallile, siis see ongi õige valik. Jalgpall on rikastanud minu elu erinevate emotsioonide, tutvuste ja seiklustega. See on minu kodu. Armastus mängu vastu on kõige tähtsam.”

Minu väga hea sõbranna Kadri, kes mängib samuti jalgpalli ja olime koos eelmine aasta ka Eesti koondises vastas samale küsimusele nii:

“Ma mängin, sest jalgpall on mu armastus ja see on mu lemmik ala. Ma tulin jalgpalli, sest käisin sõpradega jalkat mängimas ning mulle hakkas see meeldima ning läksingi. Nüüd ei plaanigi ma lõpetada”

Ma väga loodan, et aina rohkem noori (eriti tüdrukuid) leiavad endale jalgpalli. Ma julgen kõigile soovitada jalgpalli kõigile. Mina leidsin endale jalgpalli ning nüüdseks on see saanud mu suurimaks armastuseks. Jalgpall ei ole lihtsalt mäng minujaoks, see on elustiil. Jalgpall on nii palju mulle juurde andnud.

Mitte kunagi pole liiga hilja, et midagi uut proovida 🙂

9. päev // lõputud muutused ja filmid(?!)

Uncategorized

Käes on 9. päev peale operatsiooni. Põlve ja minu enesetunne muutub nagu ameerikamäed. Ühel päeval, kui valu on vähene ja talutav on tunne “ohjess nüüd saab korda” ja siis järgmine päev, kui valu on suur ning peaaegu talumatu on tunne “jah just siia ja niimoodi ma surengi”.

Viimased päevad on olnud üpris muutlikud. Enamjaolt ongi nii, nagu varem ütlesin, et päevad pole vennad, kõik muutub tohutult kiiresti. Vahepeal on tunne, et võiks juba karkudeta käia ja siis järgmine hetk on tunne, et surm on kohe kohal kaasas ratastool.

Jalgpall on muutunud juba talutavamaks, teatud osas. Mänge võin juba vaadata (vaatan nagu tõeline fänn, laamendades ja karjudes) ning tiimile soovitusi jagada võin samuti. Raske osa on koondise kogunemised, mis praegu alustavad. Tekivad süümepiinad ning luupainajad on samuti üsna tavaliseks saanud. Ma proovin ja üritan edasi minna, kuid see pole nii lihtne kui arvatakse. Jalgpall oli mulle elutähtis ja koondise esindamine on nii eriline ja uhke tunne, seda on võimatu unustada. Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et sain võimaluse Eestit esindada alal, mida armastan ülekõige.

Operatsiooni tõttu tohin praegu veel liikuda vaid karkudel ja kuna karke ma vihkan ning õues on tohutult libe ei ole ma kodust välja läinud ilma väga tungiva põhjuseta. Samuti ei ole kohe üldse tunnet minna õue komberdama põrgulikus külmas. Kuulen kuidas kõik räägivad, et 5 min õues ja juba surmani külmunud. Seda kuuldes ei teki küll erilist tahet kuskile minna.

See annab mulle kodus olemisel ülimalt palju aega mõtlemisele ja filmidele.

Natuke imelik on mul endalgi mõelda, et olen muutunud. Ma olen täielikult muutunud selle 3.5 kuu jooksul. Ma poleks kunagi varem arvanud, et on nii palju huvitavaid pisiasju, mida vaadata ja jälgida. Võimalik, et pisiasjade jälgimine on tulnud mu vaba aja juurde tulekuga. Nüüd pole mul olnud trenne ega mänge ega turniire, on aega. Olen avastanud ilu pisiasjades ja pisiasjades mitte ainult suures maailmas, vaid ka inimestes. Kui vahel vajutada pausile kogu rutt ja kohustused ning lihtsalt seista ja mõelda. Kui vahepeal lihtsalt kuulata teisi, sest enamjaolt kuuldakse, kuid ei kuulata. Kui tänada, lihtsalt siiralt südamest tänada. Kui leida iseendale aega. Selle kõige olen ma leidnud.

Filmidel on samuti väga suur osa mu päevast. Iga päev vaatan mõne filmi ja siis mõtlen sellele. Kõige rohkem läks korda film “Cristiano”.

Cristiano film muidugi esmalt sellepärast, et tegemist on jalgpallist rääkiva filmiga. Ma tean, et ta ei meeldi väga paljudele, kas sellepärast, et ta on kena või väga hea või mis iganes põhjus see ka poleks aga kõik peavad nõustuma, et ta on üks kõige rohkem vaeva nägev mängija suures jalgpallis. Ta tuli eikusagilt ning nüüd on üks maailma parimatest. Samuti on ta suurepärane ja armastav isa oma pojale.

Tegelikult ma ise ka imestan, miks ma räägin filmist, see pole eriti minumoodi. Aga ju siis on see vajalik ja mulle tundub õige. Või olen ma kodus olemisest hulluks läinud.

You will ever know 😉

5. päev ja esimene positiivne märk

Sport

Täna on minu viies päev peale operatsiooni. Mulle tundub 5 päeva täiesti lõpmatu ajana. Ülimalt palju muutusi on toimunud ja muutunud viie päeva jooksul.

Täna on esimene valuvaigisti vaba päev. Põlvevalu pole olnud, ainult haavad kisuvad veidi. Paistetus on samuti taandunud. Enesetunne on juba palju parem.
Täna käisin ka arsti juures, kes mind väga särasilmselt vastu võttis. Tegi nalja nagu alati ning tõstis mu tuju märgatavalt. Vaatas jala üle ja veidi liigutas ning oli väga üllatunud, et jalg väga paistes pole ning sinikaid on vähe. Rääkis juba taastusravi korraldamisest ning uutest harjutustest. Tekitas hea tuju ning uue motivatsiooni.

Motivatsioon on taas tagasi ning kuigi vahepeal olid mõtted, et rohkem ei mängi sain ma aru, et jalgpallita ei saa siiski. Tung väljakule on tagasi ning palju suurem kui varem. Igatsen tiimi ja treenereid ja mänge ning melu, mille jalgpal mu ellu tõi.
Loomulikult keerlevad mu mõtted plaanidel, mis juhtub kui väljakule tagasi saan, kuid praegu on vaja keskenduda taastumisele. Operatsioon ja kõik uuringud ja arstivastuvõtud, mis enne operatsiooni olid, on mind viinud vaid poolele teele. Nüüd ootab ees pikk taastumisjada. Loomulikult tuleb sel teel ette raskusi ning takistusi, kuid what doesn’t kill us, makes us stronger.

Nüüd kui tuju on taaskord hea ning ei pea enam mõtlema kahetsusega tagasi 24. septembrile, mil kõik algas, saan leida positiivseid külgi. Ma olen aru saanud, et mõtlemine “Miks just mina?” teeb asja hullemaks. Kõik tuleb meile ellu põhjusega. Olgu see siis kogemus või õnnistus.
Positiivsed asjad minu vigastuse juures on nüüd mulle teada. Tänu vigastusele olen ma eelkõige palju targem, nii spordis ja spordimeditsiini alal ning ka vaimsetes küsimustes. Tänu vigastusele olen ma leidnud parima arsti maailmas ning olen saanud mõtlemisainet tulevikuks. Varem poleks ma kindlasti mõelnud peale gümnaasiumit minna arstiteaduskonda ja spordimeditsiini õppima. Tänu vigastusele olen ma kohtunud väga paljude erinevate ja uute inimestega. Mu tutvusringkond on rikastunud (jalgpalluritele on lisandunud ka teised inimesed ). Kõige tähtsam minu arvates on asjade hindamine ning tänulikkus. Ja ma pean silmas väikeste ning tihtipeale enesest mõistetavate asjade hindamist ja nende eest tänamist. Tegelikult on ju tavainimese jaoks jalgpalliga tegelemine ka võimalus, mis kõigil on. Kui minnakse trenni ei mõeldagi sellele, et nad on õnnelikud, et neil on võimalus sellega tegeleda.
Mina soovitan hakata märkama väikseid asju, mõtlema neile, nende eest tänama. Kui leida igas asjas veidi positiivset ja märgata asju ning tänada asjade eest tekib palju positiivsem maailmavaade. Kui mõelda tänulikult on elu kohe ilusam ja kergem.

Kui leppida asjadega, mida muuta ei saa ning muuta oma mõtlemist nende asjade suhtes muutub see asi meeldivaks. Elu on liiga lühike, et lihtsalt eksisteerida, tuleb elada ja nautida. 🙂